Mehetapja naine skandinaavia keskaegses ballaadis

   Siinesitatu eesmärgiks ei ole pakkuda kõrgvaimset tõsiteaduslikku uuringut. Asja mõte on tutvustada Eestis siiani vähe tuntud ainest, mis pakub huvi kas või kui eesti pärimuse võrdlus. On väheusutav, et Eesti ning Skandinaavia geograafiliselt ja poliitiliselt seotud alasid ka rahvaluuleliselt kõrvutada ei tohiks. Niisiis on kirjutis eelkõige tutvustus, mis kutsub huvilist lugejat üles loetust paar sammukest edasi rändama.
   Skandinaavia mehetapmiste karm liigitus on üles tähendatud pigem selleks, et rikkast ning keerukast ainesest mingitki täpsust leida.

 Probleem

   Skandinaavia naismõrtsukate uurimine kasvas välja autori huvist mehetapjate naiste vastu eesti rahvaballaadis. Motiiv, milles naine tapab mehe, on seotud kahe regilaulu tüübiga: "Suisa suud" ja "Mehetapja". Esimene tüüp on lihtne lahata: neiu, keda kimbutab vägistaja hiid (Kalevipoeg), tapab tolle noaga ning teatab sellest oma vanematele, kes teda au kaitsmise eest kiidavad. "Mehetapja" sisu on ähmasem. Neiu võrgutab rikka mehe või abiellub temaga: kui mees tuleb neiuga ööd veetma, langeb ta salamõrva ohvriks, sest naine on pannud voodisse noad ja odad. Kuriteo motiiv jääb selgusetuks. Laulu teise poole moodustab mõrvari maagiline põgenemine, kuni süüdlane, keda loodus ei varja, end uputab.

 Allikas

   Roima põhjust eesti rahvalaulust ei leia, seepärast asus allakirjutanu võrdlevalt tegelema kirjeldava kataloogiga "The Types of the Scandinavian Medieval Ballad" (in collaboration with Mortan Nolsoe and W. Edison Richmond ed. Bv Bengt R. Jonsson. Svale Solheim and Eva Danielson. Universitetsforlaget Oslo-Bergen-Tromso 1979. Instituttet for sammenlignende kulturforsking. Serie B: LIX). Mainitud kataloog kätkeb andmestikku 837 ballaaditüübi kohta Rootsist, Norrast, Taanist, Islandilt, Fär-saartelt ning Shetlandi saarelt. Üllatavalt oli üle 400 tüübi otseselt või kaudselt seotud mehe surmaga naise pärast. Tüüpide vaatlus kasvas välja alltoodud katseks neid liigitada. Tüübikataloog ise kasutab alljärgnevat liigitust.
   A: ballaadid üleloomulikkusest (75 tüüpi), sinna alla kuuluvad ballaadid nõidusest ja maagiast, ballaadid üleloomulikest olenditest. B: legendid (37 tüüpi). C: ajaloolised ballaadid (41 tüüpi). D: rüütliballaadid (440 tüüpi). E: kangelaslood (167 tüüpi). F: naljaballaadid (77 tüüpi). Siinses käsitluses vastavad ballaadide numbrid kataloogi omadele. Tehnilisil põhjusil on nimede transkribeerimisel orginaalist lahku mindud. Nii on kirjutatud a pro å, o pro ¸, ae pro ¿ ja oe pro œ. Küsimusi võib tekitada ka tõlkimine. Tõlkides sõna "knife" on autor siiski säilitanud vormi "nuga" ega ole seda käsitlenud "pussi" või "pistodana". Nuga on väikese terariista tarvis kõige üldisem nimetus, mille alla mahuvad teised täpsemad. Ka anglosaksi keeleala pärimuslikes ballaadides (Child) on mehetapja naise põhirelv nuga ("knife" võib küll ka pussiks tõlkida, kuid vaevalt keskaegsed daamid oma toas või pihikus pussi-tüüpi relva hoidsid. Eriti levinud taparelv on nimelt sulenuga ("pen-knife"), mitte puss ("knife", "dagger", "winger) või pistoda ("dagger", "ponird", "dirk").

 Naine kui tegelik tapja

 Liigitus tapmisviisi järgi

   1. Nuga (9 juhtu) Tapetu-tapja suhete järgi:
    a. Hüljatud armuke (4).
   D 242 (Stolt Bodins haevn): mees pakub rasestunud armukesele mitte abielu, vaid riideid oma olukorra varjamiseks ja neiu tapab ta öösel voodis. D 239 (Frillers haevn):kui mees lubab armukese maha jätta, lööb too talle hüvastijätul noahaava. Kodus valetab mees, et teda haavas puuoks. D 240 (Fru Sidsels haevn): varieerib sama süzeed, täpsustades, et mees lubab neiu pärast esimest armuööd hüljata. D 241 (Stolt Elins haevn): hüljatud armuke tapab hülgaja tolle pulmaööl, kuid säästab pruuti, kes on enne tema kaitseks kõnelnud. Kõik neli ballaaditüüpi on levinud Taanis ning ainult D 239 on tuntud ka Rootsis. Kõigil neljal juhul ei järgne kuriteole mingit neima, mis viitab, et tapetud mees on ikkagi süüdlane, eetikanormide murdja; vastutus kõlblusetu teo eest ei lange naisele. Neitsi võrgutamise puhul järgis seda põhimõtet nimelt paganlik, mitte kristlik germaani ühiskond. Niisiis on antud ballaadid tekkinud kas enne kristlikku aega või peegeldavad ristiusueelseid vaateid.
   b. Vägistaja või võrgutaja (3).
   D 169: (Gioerdalin sting herre Per): neiu, keda mees püüab vägistada, lööb talle noaga südamesse, tõstab ta hobuse selga ning laseb tollel haavatu koju viia. D 171 (Roselille moe): pääsemaks verepilastusest lubab õde vennale oma sõbratari või ümmardaja. Too lööb vägistajale noa südamesse ning käsib õel venna tarvis surilina õmmelda. D 413 (Guldsmedsdottern som dräpte kungen): kuningas tahab võrgutada kullassepa tütart ning sunnib teda noa ähvardusel endaga voodisse heitma. Enne patutegu kuningas uinub ning tütarlaps pistab ta noaga surnuks. Kolmest esitatud tüübist on esimene tuntud Norras, teine Norras ja Taanis ning kolmas Rootsis.
   c. Ebamaine võrgutaja.
   A 48 (Naekkens svig): näkk riietub härraks ning ahvatleb tütarlast, kes päästab end näkki nimepidi hüüdes või teda noaga lüües. Tuntud Taanis, Fär-saartel, Islandil, Norras ja Rootsis.
   d. Määratlematu
   D 317 (Palle Tvieson som vart drepen i dansen): mees läheb pulma: teda hoiatatakse, et ühel neiul on kaasas nuga ja mõõk. Ta ei hooli hoiatusest ning tüdruk tapab ta tantsul. Tuntud Norras. Tapmine tantsides seostub Ali-Baba looga.
   2 .Mürk (6 juhtu)
   a. Pruut tapab peiu.
   D 325 (Herr Peder forgiven af haeresten): mehe kihlatul on teine kosilane ja neiu mürgitab õige peigmehe. Tuntud Taanis.
   b. Hüljatud armuke.
   D 244 (Hertugans Slegfred): hertsogi vana armuke pakub talle mürki, millest surevad nii mees kui ka tema mõrsja. Hertsogi vend põletab mõrtsuka tuleriidal. Levinud Taanis
   c . Naine tapab võrgutaja.
   A 49 (Herr Boesmer I elvehjem): Näkitar pakub mehele unustusjooki, kuid see on liig kange (mürgitatud - Kesk-Rootsi) ja mees sureb. Tuntud Taanis, Norras ja Rootsis.
   d. Ema tapab poja, ennetamaks ebasoovitavat abielu. Takistuseks on seisuste sobimatus või verepilastus. Mõlemad tüübid tuntud Taanis.
   D 327 (Hertugen af Skare): mees röövib kloostrist neiu. Mehe ema joodab pojale mürgitatud veini. Tema armastatu sünnitab samal ööl kolmikud; ta sureb ise ja ainult üks jääb ellu. D 385 (Tistram og jomfru Isolt): Tistram ja Isolt on õde-venda. Verepilastuse vältimiseks saadavad vanemad õe keisri õukonda kasvatada. Aastaid hiljem tuleb sinna ka vend. Noored armuvad ja keisri naine, kes nende sünni saladust teab, mürgitab nad.
   e . Kombinatsioon (veritasu + enesekaitse)
   D 158, D 159 (Bothildar kvaedi): kuningas kuuleb Bothildi laulmas ja saadab talle järele. Neiu tuleb koos vennaga, kes tapetakse, kui ta keeldub õde kuningale loovutamast. Bothild maksab kätte: ta segab mürgi ning palub kuningat enese terviseks juua. Too sureb ja Bothild läheb kloostrisse.
   3. Tuli (3 juhtu).
   a. Ebasoovitav kosilane.
   E 162 (Venill fruva og Dremedrosi): Hiiusoost kuninganna Drembedrosi sunnib oma kasutütart hiiuga abielluma. Pulmaööl kallab pruut kõigile mõdu, kuni nad purju jäävad, ning põletab seejärel maja koos rahvaga. Koju jõudes paljastab ta oma isale võõrasema kuriteo ja isa tapab Dremedrosi. Tuntud Norras.
   b .Veritasu
   D 386 (Tistrams tattur): Tistram ja Isolt armastavad teineteist, kuid esimese vanemad on nende abielu vastu. Nad saadavad poja Prantsusmaa kuninga juurde. Oma kaaskirjas paluvad nad, et Tristram võiks naida kuningatütre või ta hukataks, kui ta keeldub. Tistram jääb oma ustavusvandele truuks ning hukatakse. Kui Isolt sellest teada saab, sõidab ta Prantsusmaale, põletab kuninga tolle majas ning sureb kurbusest armsama laiba juures. Tuntud Fär-saartel.
   c. Ebasoovitav kosilane + veritasu
   E 97 (Hildina-kvaedet): Hiluge tapab Hildina armsama, et neiut ise naida. Pulmas joodab pruut kogu rahva mõduga purju, viib oma isa välja ning põletab teised koos majaga. Tuntud Shetlandil. Tavajärgseid hõimusuhteid peegeldab tõik, et kuigi ka neiu isa oli olnud tapetu kosjade vastu, ei laienda Hildina oma kättemaksu temale.
   4. Pea maharaiumine (2 juhtu).
   a. Võrgutaja.
   D 316 (Lokkesangen): Noormees räägib, kui hästi ta kohtleks tütarlast, kes teda armastaks. Üks neiu kuuleb seda. Öösel tuleb neid noormehe majja. Too ei lase teda sisse, kuid neiu avab ise ukse. Ta võtab mõõga ja raiub mehel pea maha, öeldes, et nüüd ei saa mees enam naisi eksitada. Levinud Taanis ja Fär-saartel.
   b. Takistav isa.
   D 322 (Jomfru fader og faestemand): mees naaseb ootamatult koju ning üllatab oma tütart ja selle armukest. Ta käsib tütrel end tuppa lasta. Too avabki ukse, kuid kui isa sisse astub, raiub tütar tal pea maha. Siis nõuab naine, et armuke temaga abielluks, kuid too tahab lahkuda. Hüvastijätul pussitab neiu armukese surnuks ja läheb seejärel nunnaks. Tuntud Taanis.
   5. Nõidus (2 juhtu).
   a. Kosilane.
   E 110 (Torsteins kvaedi): kositav neiu, Taani printsess solvab rängalt kosilast, Norra kuninga venda. Vennad alustavad kättemaksuks sõda, kuid ruunide abil tapab printsess oma kosija ning haavab raskelt Norra kuningat. Üks vana nõid tervendab tolle ja üheskoos alistavad nad printsessi. Ta naidakse saekarjusele. Tuntud Fär-saartel.
   b. Tõrjuv noormees.
   A 63 (Elveskud): Elf kutsub endaga tantsima, kuid too keeldub öeldes, et peab peatselt abielluma. Neimana nõiub Elf talle surmatõve. Tuntud Taanis, Fär-saartel, Islandil, Norras ja Rootsis.
   6. Mõõk (2 juhtu).
   a, Vägistaja.
   D 170 (Stolt Margrete): Margret sõidab kaarikul ja kohtab metsas härra Lavet, kes teda kallistab. Neiu hoiatab, et tal on mõõk, kuid mees ei lase end heidutada, misjärel tüdruk ta tapab. Tuntud Taanis. D 168 (Mo vaerger aeran): rüütel ähvardab Ingerlille vägistada. Neiu vend Peder võitleb tema eest, kuni saab haavata. Siis võitleb neiu enda eest ise ja tapab rüütli (Taani, Rootsi ja kõik tolle mehed). Kuningas kutsub Ingerlille kohtu ette ning annab talle valida, kas surra või hakata tema armukeseks. Nüüd ähvardab neiu tedagi mõõgaga. Kuningas abiellub temaga (Kesk-Taani: leiab talle mehe). Tuntud Taanis, Norras ja Rootsis.
   7. Soov (1 juht).
   a. Halb abikaasa.
   F 38 (Konen og de to pilegrimme): naisel on halb mees ja ta soovib, et mees oleks surnud. Too surebki. Naine lubab mööduvaile palverändureile kinke, et nad aitaksid meest matta. On mees hauas, hakkab ta lauda katma, kutsumaks koju noori mehi, sest nüüd on ta ilus lesk. Levinud Taanis.
   8. Määratlemata mõrvad (tekstis lihtsalt "tapab" ilma täpsustuseta. 13 juhtu).Liigitamise aluseks tapetu suhe tapjaga.
   a. Abikaasa (6 juhtu).
   D 323 (Tule Slet, Ove Knar og fru Magnhild): naine tapab mehe, saamaks armukesega abielluda. Kui armuke keeldub, tapab naine ka tema. Levinud Taanis ja Rootsis. D 246 (Hor og mord): mees tapab naise armukese, naine kättemaksuks mehe ja/või lapsed ning iseenda. Tuntud Taanis. B 18 (Herr David og kansstesonner): kasuisa tapab kasupojad, nende ema tapab enda või mehe ja nende ühise poja. Tuntud Taanis ja Shetlandil. Ballaadil on ajalooline alus. F 73 (Kaellingen til skrifte): naine on tapnud võõra või (Kesk-Norra) oma mehe. Ta läheb eri kohtutelt andestust paluma. Igaüks saadab ta edasi "kõrgemale poole", kellest viimane on kurat. Tuntud Taanis, Fär-saartel, Isalndil, Norras ja Rootsis. A 69 (Hedebys gjenganger): tapetud abikaasa vaim ilmutab, et tapja oli tema naine. Mehe isa põletab mõrtsuka tuleriidal. Tuntud Taanis, Norras ja Rootsis. E 54. Vt. lõik "Edda aines ballaadides".
   b.Kosilane (3 juhtu).
   D 249 (Faestemoens haevn): Ingerlille põlatud kosilane tapab eduka võistleja ja Ingerlill omakorda tema. Tuntud Taanis ja Rootsis. D 158 (Bothildar kvaedi I): talunik Petur annab peo kuninga ja tema kaaskonna auks. Tallipoiss Logi tahab taluniku tütart Bothildi endale naiseks. Peremees keeldub, kuid Logi haavab teda mõõgaga ning ta annab järele. Bothild ärkab ning imestab, miks keegi teda ei aita. Siis tapab ta ise Logi ning läheb nunnaks. Tuntud Islandil, vrd. D 159 jaotuses 2 e. D 172 (Knud af Borg): ebasoosingus kosilane, kuningas, tapab oma eduka võistleja viimase pulmas. Ta toob teda ärapõlanud neiu enda juurde, kuid lubab, et ei puuduta teda paar esimest ööd. Kui kuningas uinub, tapab neiu tema või (Fär-saartel) kutsub pruut kuninga enne voodisseminekut oma mehe matustele ja tapab ta haua ääres. Tuntud Taanis, Norras, Islandil ja Fär-saartel.
   c. Vägistaja (1 juht).
   D 183 (Herr Ebbes dotter): kaks venda vägistavad kaks õde. Ohvrid paluvad oma isal kätte maksta, kuid too keeldub või ütleb, et seda peaks tegema neidude vend. Tüdrukud lähevad kirikusse, kus kurjategijate ema neid pilkab. Vastuseks tapavad neiud mõlemad vennad. Tuntud Taanis ja Islandil.
   d. Isa mõrvar (1 juht).
   D 354 (Dottre haevne fader): kas õde otsivad üles isa mõrtsuka ning küsivad, kas too on tõepoolest süüdlane. Saanud jaatava vastuse, tapavad neiud mehe. Tuntud Taanis ja Norras.
   e. Eluohtlik mees (1 juht).
   D 411 (Kvindemorderen): mees ahvatleb neiut endaga põgenema ja too nõustubki. Põgenedes peatub mees äkki ning hakkab hauda kaevama. Kui neiu küsib, miks ta seda teeb, vastab mees, et on tapnud juba palju tüdrukuid ja tema saab olema järgmine. Neid ütleb, et kammiks enne surma mehe pead. Too paneb pea ohvri sülle ja uinub. Tüdruk seob mehe kinni, äratab üles ning tapab ta. Kesk-Taani, Kesk-Norra ning Kesk-Rootsi variantides kohtab ta koduteel oma sugulasi, kes on lootnud pärida tema kulda, ning jutustab neile, mida ta on teinud. Tuntud Taanis, Norras ja Rootsis.
   f. Kombinatsioon (ebasoovitav kosilane + isa mõrvar, 1 juht).
   E 45 (Kongurin ut I Spann): Kaitsmaks end ebasoovitava kosilase, Hispaania kuninga eest, kes on tapnud ka tema isa, võtab printsess Ingibjorg relvad ning surmab võitluses mitu kuninga meest. Ta võetakse kinni, kuid vend Pedur tuleb ja vabastab ta. Tuntud Fär-saartel.
   g. Täielik määratlematus (1 juht). Selle jaotuse moodustab kogumiku lühim ballaadikirjeldus.
   D 318 (Faeldet for Vennelils): mees lamab surivoodil. Ta lamab seal naise pärast ja peab nüüd surema. Tuntud Taanis.
   Varianditi võib tapmisviis erineda. Näiteks tüübis D 245 (Herr Peders slegfred, levinud Taanis, Fär-saartel, Norras ja Rootsis) tapab hüljatud armuke Kesk-Taanis peiu pulmaööl pussiga, kuid säästab mõrsjat, kes on tema vastu lahke olnud. Samuti Kesk-Taanis, aga ka Kesk-Rootsis ja Fär-saartel poob mahajäetu end viljapuuaeda üles, seda nähes tapab hülgaja enese ja tema pruut sureb kurvastusest. Norras ja Kesk+Rootsis süütab hüljatu pulmamaja, milles hukkuvad nii pruut kui ka peigmees. Tüübis D 78 (Herr Hjaelmar, tuntud Taanis, Norras ja Rootsis) võrgutab Hjaelmar neiu. Neiu vend tapab võrgutaja ning viib tema pea õele. Õde pistab venna surnuks või (Kesk-Taanis, Norras) mürgitab ta. Kesk-Taanis on lool hoopis õnnelik lõpp: vend annab õe Hjaekmarile naiseks.
   Võimalikud on ka eri motiivide liitumised, seda eriti muinasjutusüzeeliste ballaadide puhul (kangelasballaadid, tüübid E-jaotuses, nt. E 96, ja mitmed teised).

 Lähedased tüübid

   Kõrvuti "päris" mehetapmistega valmistavad Skandinaavia ballaadide naised sageli mehe hukkumist ette, kuid saatus juhib asjad teisiti ning lugu ei lõpe otseselt surmaga. Tapmine noaga asendub ähvardusega, veenmaks meest naisega ööd veeta (F 27, I bondedatterens vold, Taani). Tüdruk viskab noaga meest, kes on pimeduse varjus tema armukest teeseldes temaga öö veetnud, kuid mees jääb ellu ( F 22, Bondedrengen, Taani, Norra, Rootsi).
   Selgusetuks jääb, kas on tegemist surma ja mõrvaga, kui armastajad hommikul "ärkavad veres" (D 311,Ribbolt och Göta lilla, Rootsi). Viimati mainitud tüübi juures viiks justkui ähmane jälg eesti "Mehetapja" juurde. Ka mürgitamine võib oodatust teisiti lõppeda. Näiteks annab neiu oma isa ja vendade tapjale mürki, millest too ei sure, kuid kaotab mõistuse, neiu astub kloostrisse (D 437, Frugvin Olrina, Fär-saared). Kihlatu tahab kosilast veiniga mürgitada, kuid teenija reedab tema kavatsuse.Mees sunnib mürgitajat oma jooki ise jooma. Kihlatu sureb ja mees naib teda hoiatanud ümmardaja (D 275, Utrofaestamo vil forgive sin faestemand, Taani, Norra). Krahv vangistab neiu venna, too vabastab venna ning kohtab vangistajat. Nad võitlevad ja naine võidab, kuid ei tapa oma vastast (E 32, Skoldmoen, Taani, Norra, Rootsi). Trollitar, kes tahab tappa meest, hukkab ohvri asemel tolle valmistatud nuku või jõuab ohver ise temast ette (E 140, Herr Hylleland henter sin jomfru, Taani, Norra, Rootsi). Kui mees tahab neiut võrgutada, hoiatab too, et võrgutamine maksaks mehele elu; mees pakub talle sõrmust ja muid kinke ning palub tema kätt (D 124, Moyi og den djerve belen, Norra). Neiu vabastab mehe, kuid too tahab röövida tema au. Ta seob mehe taas kinni või põgeneb (D 412, Asu kvaedi, Island). Surnud, kuid mitte tapetud meest näitab lesk oma uuele kosilasele, mispeale too hirmuga pageb (F 31, Enke og mo, Taani, Rootsi). Mees pääseb oma armsama juurde kloostrisse, teeseldes surnut (D 37, Herr Karl pa ligbare, Taani, Norra, Rootsi). Kahel korral ei luba naine oma noorpõlvearmsamal oma abikaasat tappa (D 424, Flores og Margete, Taani, Fär-saared, Rootsi; D 202, Benedick far enken, Taani). Viimases laulus saab voorus tasu, sest abikaasa sureb varsti ise ning lesk abiellub oma armastatuga.

 Naine kui surma kaudne põhjus

   Ülejäänud ballaadides põhjustab naine mehe surma tahtlikult või tahtmatult, olles näiteks mõrva õhutaja, kuid mitte täideviija või võistlejate kahevõitluse põhjus. Lisaks rivaallusele võib mees teise mehe naise pärast tappa kui pereliikme, kes naist valvab või armunute kohtamise avastab. Mees võib naise vabastamiseks tappa ka viimase valvuri, vangishoidja või röövli. Mees ise võib hukkuda naise pärast peetavas lahingus. Ta võidakse hukata kui naise au riisuja, keas vahetult sündmuspaigal või kohtumõistmise järel. Armsamast lahkumise (vägivaldse lahutamise, naise surma) järel võib mees surra kurvastusest või ennast tappa. Hukkumine võib olla ka juhuslik, halva õnne tagajärg, näiteks põgenevad armastajad laevaga, mis tormi käes karile jookseb, ning mees upub. Muidugi ongi õnnetu armastus ja naise-mehe suhted seni ballaadi kui zanri jaoks tänuväärseim ja enimkasutatud aines.

 Edda ainestik ballaadides

   Pea kõik "Vanemas Eddas" esitatud mehehukkamised on olemas ka keskaegses ballaadipärimuses. Aalviissi lugu teisendavad E 160 (Kara kvaedi, Island: hiid kosib neidu, kes on jõuluööl üksi kodus, kuid too hoiab teda küsimistega seni akna taga, kuni ta päeva koites kiviks muutub) ning E 161 (Risin og moyggin, Fär-saared, Norra: sama süzeega laulus metamorfoosi ei toimu, vaid hiid sureb murest, sarnaselt Polyphemose-motiivile). Thrymri loo toob täpselt ära E 126 (Tord af Havsgard, Taani, Fär-saared, Norra, Island) ning selle realistliku teisendi esitab D 353 (Tule Vognson og Svend Gra, Taani: leidmaks ema häbistajat ning isa mõrvarit, riietub mees pruudiks ja võitleb kurjategijaga kirikus altari ees; mõlemad saavad surma). Lai on Völsungite tsükli töötluste maht ning muutlikkus. Mõned laulud annavad Edda-laulude üpris täpse ümberjutustuse, näiteks E 100 (Brynhildar tattur, Fär-saared) toob ära kogu süzee proloogist Sigvördri surmani. Ballaadis E 101 (Sivard og Brynhild, Taani) võidab Brynhildi armastuse, kuid annab ta Gunnari asemel üle Hellit Hagenile. Pärast veriseid sündmusi tapab Hagen Brynhildi ja enda. Ballaadis E 49 (Sivard Snarensvend, Taani, Rootsi) tapab Sivard oma ema päästmiseks kasuisa. Pääsemaks kuninga õue, kus elavad tema seitse nõbu, kes on tapnud ta isa, võtab Sivard emalt võluratsu Granmandti, kellega hüppab üle kuningakoja müüri. Varianditi kättemaks õnnestub, kuid Kesk-Taanis saavad mõlemad hüppajad surma. Hiiu tapmine kosimisülesandena leidub ballaadis E 69 (Sjurdur konuhgsson, Fär-saared). Ballaadis E 74 (Ismal fraega kempa, Fär-saared) on ühes Sjurduriga lohet asendavat maoperet tapmas Isma (Gunnari teisend?), kes madude mürgist kurjasti puretult maha jäetakse. Ta pääseb siiski ja lugu lõpeb õnnelikult Ismali ning Sjurduri poolõde (mitte tütre) Svanhildi pulmadega. Vähem on Eddaga seotud need ballaadid, kus peategelast seob algse kangelasega ainult nimi ning mingi ähmastunud motiiv. Nii kosib Sjurdur kuningatütar Margreti, tapab kahevõitluses oma rivaali ning saab mõrsja isa järel ise kuningaks (E 93, Trondur Jogvansson, Fär-saared). Sarnane on ka ballaadi E 95 (Sjurdur av Noriki, Fär-saared) sisu. Ballaadis D 238 (Sigvord kongeson, Taani) röövib Sigvord kloostrist neitsi Kristini. Too hoiatab, et kui mees ta hülgab, peab ta surema. Aastaid elab Kristin Sigvordi armukesena. Kord tuleb mees ja teatab, et on ennast kihlanud noore aadlineiuga. Kristin joodab talle ürdileotist ja mees haigestub. Siis palub Sigvord oma elu päästmiseks lepitust, kuid naine keeldub ja laseb tal surra. Gjuukingite liini kannab ballaad E 55 (Hogna tattur I, Fär-saared): Gudruun abiellub kuningas Artalaga, neimamaks vendadele Sjurduri surma. Ta kutsub vennad külla ning ässitab peolauas Artala poega Hognit tapma. Too lööb esimesena. Järgneb üldine heitlus. Gudruun kasutab ruune ning kõik tema sugulased langevad, välja arvatud Hogni. Üks sõdalane moondub loheks, kes pritsib Hognile mürki. Too tunneb, et sureb. Enne surma palub ta pealiku tütrel Helvikil (Oddruuni-Gunnari liin) endaga magada, sigitamaks kättemaksjat. Ta palub oma poeg samuti Hogniks nimetada. E 56 (Grimhilds haevn, Taani) varieerib sama ainest, lisades Edda-pärase hoiatuse motiivi. Ballaadis E 54 (Fraendehaevn, Taani) tegutseb Gudruun Ellindi nime all. Ta naidetakse vägisi mehele, kes varianditi on tema isa mõrtsukas. Kaheksa aasta pärast kutsub mees naise vennad külla. Öösel, kui vennad magavad, tapab mees nad ja sunnib naist jooma nende verd. Neimana hukkab Ellind abikaasa pojad või vennad ja õed ning pakub mehele juua nende verd. Siis tapab ta mehe ja varianditi nende ühise lapse. Ballaadis E 103 (Kjartans taettir, Fär-saared) täidab Gudruun Brynhildri rolli, korraldades Eddaga sarnastel põhjustel Kjartani-Sigvördri tapmise. Ballaadist D 430 (Hagbard og Signe, Taani, Norra, Rootsi) leiame katke Völsungite saagast. Signe on selles Sigvordi tütar. Keelatud armusuhe Signe ja kuningas Hagbardi vahel viib viimase hukkamiseni. Hagbard vannutab armsamat koos temaga surma minema. Neiu lubab end põletada, kui näeb Hagbardi poodavat. Kohtukohal palub Hagbard puua esmalt tema mantel. Nähes seepeale Signe kambrist leeke tõusmas, läheb ta rõõmuga surma. Lisaks Thorile, hiidudele, kääbustele ja Völsungeile on kahes ballaadis mainitud Odinitki. Ballaadis E 78 (Hilmars tattir, Fär-saared) kosib Hilmar-Gunnari tütart. Võitluses palub Hilmar Kristust ja Gunnar Odinit. Hilmar jääb võitjaks. Ballaadis E 46 (Odin I Asgordum, Fär-saared) on Odin inimese pärisnimi. Edda Völsungitsükli motiivide kajastuseks võib pidada ka endelisi unenägusid, mis hoiatavad ohu või surma eest (D 292, Ildebrand I brudehuset, Taani, Rootsi: uni ennustab pulmamaja põlemist ja pruutpaari hukku; D 335, Bjarnasona kvaedi, Island: naine näeb unes, et tema vennad hukkavad tema armukese; D 334, Palle draebes, Taani, Fär-saared, Island, Rootsi: Palle näeb und, et teda ründavad kiskjad; tema armuke tõlgendab seda nii, et see tähendab eluohtu; E 63, Asmundar tattur, Fär-saared: naine näeb unes ette mehe surma).

 Teisi rahvusvaheliselt tuntud motiive

   Edda-motiivide kõrval võib Skandinaavia keskaegses ballaadis mainida ka tuntud rahvusvahelisi motiive, mis on seotud mehemõrvaga või milles mehe huku põhjus on naine. Juba mainitud Tristani ja Isolde lugulauludele (ka D 383, D 384, D 385, D 386) lisanduvad Paris ja Helena (D 380, D 381), Apollo, kes on mitte jumal, vaid kuningas ja kelle ema püüab teda tappa, ennetamaks sobimatut abielu (D 382) ning Simsoni ja Delila lugu, milles vilistid on asendatud hiiuga (E 136).

 Kokkuvõtteks

   Kui "Suisa suud" vasteid kohtame Skandinaavia keskaegses ballaadis üsnagi mitmeid, on otsesed vasted olemas ainult "Mehetapja" esimesele osale, s.o. kuni mehe hukkamiseni. Järgnev hommikune karjasaatmine ja ämma ning minia dialoog, samuti maagiline pagemine, on Skandinaavia ballaadides puudu. Kaudne kokkulangevus tekib ehk "Mehetapja" lõpu ja ballaadi D 440 (Belfjona, Fär-saared) vahel. Eesti mehetapja kalaks muutumine ei pea tingimata tähendama enesetappu, vaid võib tähistada tõelist metamorfoosi. Sel juhul on Belfjona muutumine emahirveks, pääsemaks ebameeldivast mehest, sellega sarnane.
   Mehetapmise ja naisetapmise vahekord on Eestis arvuliselt üks ühele (vastavad tüübid "Pruudi hukkaja" ning "Naisetapja"). Eesti lauludes on tapmise motiivid meeste ja naiste puhul erinevad. Skandinaavias on mehetapmiste arv mõneti mehemõrvade kasuks. Tähelepanu väärib, et pea igal ballaadil, milles naine tapab mehe, leidub sama süzeega teisend, kus sood tegutsevad vastupidiselt. Naiste tapmine ja selle ning mehetapmiste võrdlus Skandinaavia ballaadides väärib kahtlemata eraldi käsitlust, mida autor loodab peatselt ka pakkuda. Samuti tundub olevat mõttekas tõlkida ning kirjastada kogu tüübikataloog, avardamaks eesti rahvaluule-uurijate, eriti noorte, vaateala meie lähedaste naabrite rahvalaulude kas või põgusa tutvustusega.