Iseendale leidma pean
oma laulude tõe,
oma teekonnast laulma,
kuidas tihtigi talusin
vaeva täis päevadel põhjatuid
raskusi,...
Neid mõtteid värssideks vorminud anglosaks võis seda teha kindlate kloostrimüüride vahel, aga oma mälestustes on ta taas teel, ta otsib midagi ja ainult selle millegi leidmine tähendab tema jaoks tõelist päralejõudmist. Viimases stroofis ütleb autor:
Mõistkem ära,
kus meil me kodu on,
mõelgen järele,
kuidas temani jõuda,
tehkem kõik selleks,
et me ikkagi suudaks
näha ükskord eespool
jäägitut õndsust,
kus Issanda armus võiks
kesta me elu,
lootus taevastes. Kõige
Pühamat tänagem,
et meile ta toeks on,
maailma valdajat,
igavest Issandat ikka
ja igavesti.
Sellega avaldab autor meile oma teekonna lõpp- eesmärgi. Poeemi alguses asub ta teele, et poeemi lõpus Jumalani jõuda. Poeem ise on teekond, täis jäisust, üksindust ja eneseületust. Kohati haarab seda lugedes lausa füüsiline külmatunne:
31. Pimenes öö,
lumepilv põhjast,
rannad - roostikud härmas,
rahet sadas,
teri kõikidest külmimaid.
 Samas on see ainult tühine osa teelise katsumustest, ning külmast raskem on taluda üksindust ja kaitsetust. 55. - 59. real ütleb autor otse välja:
........Ei
tea see mees,
kaitstuses leebunu,
mida lindpriide radadel
küll kõikjal ja kaugustes
kannatus tähendab.
"Kannatus" tähistab selles kontekstis eelkõige "kaitsetust" ja sellest sündivat ängi ja kõige selle läbipõimumisest räägivad read 23 - 26:
Tormid tuisklemas kaljudel,
neile tiir vastas,
jää kiiskamas sulgedel,
kotkas kriiskas,
ühtvalu tumetiivane.
Ei ainustki kaitsjat,
kes lohutand oleks
mu laastatud meeli.
15. värsirida võtab selle külma, üksinduse ja kaitsetuse kokku vaid kuue sõnaga:
talv läbi liikusin mööda lindpriide jälgi,...
Kuus sõna, millese
on kätketud poeemi ja teekonna sõnum...Mida see tähendab?
Võttes aluseks keskaja mentaalsustes nii olulise Imitatio Christi,
Kristuse jälgedes käimise, ja pöörates selle pahempidi
võiks väita, et see, kes liigub mööda lindpriide
jälgi, on ise lindprii. Siin ilmneb teatav vastuolu. Teekonna keskel
on Jumala, s.o. igati õilsa ja täiusliku eesmärgi poole
teele asunud kristlasest saanud lindprii.
Lindpriiks olemine tähendas
keskaegses reaalsuses midagi, mis võis sõnas lindprii
kätkenud poeesias väga kaugel seista. Seda väljendab hästi
inglise k. outlaw - "see, kes seisab väljaspool seadust".
Seaduste mõjupiir
oli ühtlasi ka keskaegse ühiskonna piiriks. Lindprii oli ääreasukas
sõna otseses mõttes: asus ta ju mitte ainult ühiskonna
vaid ka omaenese eksistentsi piirimail. Sellist inimest võis kõrgemale
autoriteedile - näiteks kuningale -, toetudes karistamatult tappa,
suguvõsa kättemaksu kartmata. Oma elu säästmiseks
pidi lindprii olema alati teel, põgenedes sel moel teda igast küljest
ähvardava ohu eest.
Lindprii - staatuse aluseks
oli sundvõõrdumine, eelkõige mingist paigast, seejärel
teistest inimestest ja lõpuks iseendast s.o. oma elust. Keskaja
puhul võib seda kokku võtta kolme sõnaga: Exsilium,
excommunikatio, exsecutio - maapagu, kristlaste seast välja heitmine,
hukkamine. Kõike seda tähistab ladinakeelne konstruktsioon
- ex + seco - ecseco. Tähendusteks on teiste seas: eraldama,
isoleerima; ära võtma, ilma jätma; aga ka ammutama, saama.
Millestki ilmajäämine võib olla ka millegi saamine. Selleks,
et saavutada, tuleb loobuda. See on paradoks, millel põhinevad vabanemisreligioonid
- ühte sihtmärki suubuvad erinevad teed -, ja nende seas ka ristiusk.
"Lindprii" puhul väljendub see ridades 64 - 66:
...sest ju kutsuvad
rohkem mind
Issanda rõõmud
kui see surnud elu siin,
maine ja mööduv...
Seega: vabatahtlik võõrdumine
kõrgema eesmärgi nimel, koos kõigi sellest tulenevate
ohtude ja riskidega. Kõik saab alguse pagendusest, olgu siis sunniviisilisest
või vabatahtlikust, aga igal juhul kusagilt lahkumisest eesmärgiga
kuhugi välja jõuda. Keskajal tähendas see eemaldumist
senisest korrast, stabiilsusest ja ringkaitsest. Homo viator 'ist,
teel olevast inimesest saab homo alienus, võõrdunud
inimene. Kui teekonna alguses võõrdutakse, olgugi vaid ajutiselt,
oma varast, maavaldusest, perekonnast, siis ühel hetkel võõrdutakse
iseendast. See ei olegi nii hirmus. Inimese elu on üksainus suur valik:
kas võõrdumine Jumalast või võõrdumine
maailmast s.o. kõigest peale Jumala.
Keskaja dualistlikust mõttelaadist
lähtuvalt võiks seda tähistada positiivse ja negatiivse
võõrdumisega. Teekonna algus kätkeb võimalust
mõlemaks. Teele minnes kaotab inimene oma fikseeritud staatuse,
ta on võrdselt avatud nii pluss -kui ka miinusmärgile. Teekond
toimub siiski Jumala loodud korrapära raames. Samal ajal viib teekond
korrastatuseni ainult läbi kaose. Selleks, et inimene suudaks ammutada
kõige täiuslikumat, peab ta loobuma absoluutselt kõigest,
lõpuks ka iseendast. Poolele teele jäämine on nurjunud
teekond Jumalani. Inimene ütleb lahti oma varast, staatusest ja lõpuks
ka Jumalast. Positiivse ja negatiivse võõrdumise segunemine
annavad tulemuseks alati miinuse. Inimene eemaldub kõigest ja tal
puudub võimalus üldse kuhugi välja jõuda.
Ja siis jääbki
inimene mööda lindpriide jälgi ekslema. Juhul kui teeline
aga oma suuna säilitab, kui ta oma otsusele kindlaks jääb,
siis võib ta mööda lindpriide jälgi Jumalani jõuda.
See traditsioon tuleneb otseselt "Lindprii" keskkonnast - VI - VIII saj.
iiri ja anglosaksi munkadelt - kes Jumala nimel ette võetud vabatahtliku
eksiili - idee reaalsuseks vormisid. Pagendusest ja teelolemisest saab
Britanniast lähtuva misjonitegevuse üks põhiprintsiipe
ja kandub sel moel ülejäänud Euroopasse. Eelnevalt oli selles
osas valitsevaks benediktiinlik ideaal - stabilitas loci - Jumala
teenimiseks vajalik kohastabiilsus maailmast eraldumise läbi. Sisuliselt
oli tegu kaose eest varjumisega kloostrimüüride taha. Nüüd
väljutakse korrapära vallide vahelt ja asutakse Jumala poole
teele ja see tee viib läbi kaosest kantud maailma.
Korrapärani on võimalik
jõuda ainult kaost ületades. Siinkohal võiks rõhutada
kui oluline on liide "ränd" keskaja kultuuris - rändmunk,
rändrüütel, rändkaupmees, rändüliõpilane.
Võrdluseks võib tuua tänase maailma, globaalse küla,
mis on väliselt ääretult dünaamiline, end ühte
taustsüsteemi sulgunud. Puuduvad rändpoliitikud, rändprofessorid,
rändmagnaadid. Kõik asuvad turvaliselt oma müüride
vahel. Väliselt dünaamiline maailm seisab paigal, seda hoolimata
asjaolust, et vähese vaevaga on võimalik suuri vahemaid katta.
See haakub otseselt veel ühe "Lindprii" sõnumiga:
101. jõuetuks kuld jääb Jumala võimu ees…
"Kuld" tähistab siinkohal maiseid väärtusi laiemalt. Selles värsireas antakse edasi poeemi tähtsamaid tõdesid, mis kehtib võrdselt igas kultuuris - teisejärguline hajub, oluline jääb. Keskaja kultuurikontekstis mõtestati opositsioon: jäävus versus kaduvus lahti kujul maine versus taevane. Kõik maine kaob. Maine kaitse on jõuetu kaose võimu ees. Kaosest võib end eraldada või selle olematuks mõelda, aga kui inimene ei ole valmis läbi kaose liikuma, siis tuleb see kaos ükskord temani. Ja seda vägagi konkreetsel teel:
68. - 71.
Ikka asju on kolm,
milledest üks siis,
et täis saaks me aeg, ka tõepoolest
loeb:
vanadus, tõbi
või surmav võitlus
koolema määratuil
katkestab elu.
VIII sajandist saadik ei
ole selles osas suurt muutunud. Kaasaja inimene teab seda väga hästi,
aga ta eelistab seda teadmist vältida. Järelikult ei ole ta kaost
läbivaks teekonnaks ette valmistatud. Ja mis eesmärgil soovikski
ta seda teekonda ette võtta? Kuhu soovib ta välja jõuda?
Eelkõige seostub kaasaja inimese elu eneseteostusega, aga kui kriis
enesega seostuva purustab, siis ei ole edasi minnes enam millelegi toetuda.Nii
väldib kaasaja inimene seda teadmist aga võõrdumist
tal vältida ei õnnestu. Ja just selles osas jääb
ta poolele teele pidama. Võõrdumist tõlgendatakse
kui ebameeldivat paratamatust ja mitte kui väljapääsu sellest
paratamatusest. Võõrdumine on märguanne teeleasumiseks.
Selleks tuleb aga teatud ballastist loobuda. Märguanne on antud aga
selle kõrval püsib endiselt soov võimalikult rohkem
ammutada ja võimalikult vähesest loobuda. Vaevalt, et loobumise
väljakutse keskaja inimeselegi kerge oli, aga see, mida maha jättes
saavutada võis, püsis omaette väärtusena veel sajandeid.
Selleni viiv rännak võis aga olla vägagi julm.
Gerhart Ladner on võõrdumisest
alustatud teekonda avanud Shakespeare´i "Kuningas Learile" toetudes,
mis ei olegi ju midagi muud kui ood teelolekule ja eksiilile. Kuningas
Learist on saanud pagulane, keda saadab tema eksiilis ainus truuks jäänud
lähikondlane, kelleks on narr. Kuningas ja tema narr, kaks lindpriid.
Learis võib näha kaose ja lagunemise sümbolit: tema kuningriik
jaotatakse juba loo alguseks ja edasi laguneb kõik nagu hammas.
Narr kehastab hoolimata oma narrusest korrastatust ja see korrastatus -
ainus jõud, mis kuningat toetab -, saab avalduda ainult narruse
läbi. Seda tingivad juba maise ilma reeglid. Narr viib kuningat käekõrval
äikesetormis üle nõmme, läbi kaose korrapära
poole. Mõlemad on võõrdunud, alguseses staatusest,
seejärel tervest mõistusest ja lõpuks elust. Ja mõlemad
jõuavad pärale. Nii nagu jõuab pärale anglosaksi
lindprii. Ja nii nagu Rein Sepp.