Sirp ja Vasar 1981, 16.jaanuar, nr. 3, lk. 6-7TÕLKIMISE TEOORIAST JA PRAKTIKAST
Peeter Torop, Rein Sepp
Peeter Torop: Palju on kirjutatud teooria ja praktika vahekorrast tõlketegevuses. Objektiivsemad teoreetikud on sunnitud sedastama, et tõlketeooria on praktikast tublisti maha jäänud, ei suuda tõlketegevust veel isegi post factum põhjalikult mõtestada. Küllap just seetõttu on ka kõige paremate tõlkijate hulgas palju tepooria suhtes skeptiliselt meelestatud inimesi. Nende igapäevases töös pakub teooria veel liiga vähe abi. Muidugi ei saa tõlketeooria kunagi olla normatiivne, vähemasti praegusel hetkel on kõige tähtsam tõlketegevuse enda mõistmine, sest selles peitub lahendus mitmetele keele- ja kirjandusteaduse, aga ka psühholoogia sõlmprobleemidele. Kõrvuti üldteoreetilise tähtsusega on tõlketeooriat siiski võimalik juba praegu siduda ka praktilise tõlketegevusega. Implitsiidse tõlketeooriaga kohtume ju igas tõlkeraamatus, isikupäraseid võtteid välja töötades ning oma tõlkemeetodit luues on iga tõlkija tahtmatult ka teoreetik. Need tõlketöö praktiliseks aluseks võetud printsiibid tuleb teoreetikul eksplitseerida ja üldistada. Tõlketegevuse teoreetilise mõtestamise käigus peaks võimalik olema teoreetilise tõlkepoeetika loomine. Eri zanride, tekstitüüpide ja keelepaaride puhul on võimalik fikseerida terve hulk püsivaid seaduspärasusi, s.t. on võimalik küllalt range süsteemsusega formuleerida need põhimõtted, mida ei saa tõlketegevuses arvestamata jätta. Neid üldisi seaduspärasusi fikseerivale teoreetilisele poeetikale saab kindalmalt toetuda tõlkija individuaalne poeetika, tema tõlkemeetod. Olete tõlkinud väga erinevaid autoreid ja zanre, kas teie tõlkemeetod on sõltunud autorist ja tekstitüübist või lähtute alati samadest väljakujunenud põhimõtetest, s.t. kas teie tõlkemeetod on varieeruv või konstantne?Rein Sepp: Isiklikust momendist lähtudes kõlaks ehk liiga pidulikuna kõnelda kindlast tõlkemeetodist. Tõsiasjaks jääb vaid, et tõlketegevuse arenedes ja töö käigus kujunevad selgemad reeglid, mis kohendamisel ja ümberkirjutamisel metoodilistena toimivad: mõne autori puhul ei tohi käest lasta värsside sisemist hoogu ja kõla, olgu või üksikute atributiivsemate nüansside arvel, mõne puhul osutub tähtsamaks võimalikult viimse kiuni esile tuua lausestatud mõte. Taas selle või teise teksti iseloomust ja kultuuriloolisest asendist olenevalt osutub vajalikuks mõnd fragmenti rõhutada, anda see edasi võimalikult ammendava täpsusega. Siinkohal oleks ühtlasi sobiv mainida, et iga autori ja teksti puhul, kui ikka tegemist on tõelise kirjandusega, ilmneb süvenedes see miski ja defineerimatu, mis on ja peab jääma otsekui pühaks ja puutumatuks viimse võimaluseni.
Ent jäägemgi hetkeks üldisemale ja teoreetilisemale pinnale. Tõlkeprobleemidest on siiani armetult vähe räägitud, nii et väike lahkamiskatsetus võiks tunduda omal kohal.
Alustagem üldisemast ja kaugemalt. Kui muistne külamees heinamaale läks ja pööra ukse ette keeras, siis ei märkinud ta ära üksnes kodunt eemalolekut, vaid, olenevalt kujunenud kombestikust, pani nii-öelda kirja sellegi, kuhu heinamaale, mitme vikatiga ja kui kauaks ta läks. Seesugune tõlkimiseks avatud aines ümbritseb meid tänapäevalgi igal sammul mis tahes teotsemissfääris ja kõige erinevamatel vaimsetel pindadel. Mingis tegelikus tõlkimisemängus osalevad kõik. Raamatu ja raamatuinformatsiooni ajastul - ja seesugusel me ometi elame - on sõna täpsusel ja selle õigel valikul seega peaaegu et haaramatu olulisus meeltele: sõna, olles täitnud oma rakendusliku ülesande, on kohal , on käepärast mänguks ja tõlketegevuseks fantastilisimate modulatsioonideni. Ja läbi mängimata ja läbi tõlkimata ta ei jää, selle eest hoolitseb juba ajutegevuse omapära ja vajadus. Mida öelduga öelda tahtsin, on see, et tõlkimise psühholoogilist liini ja olemust ei peaks silmist laskma ka elukutseline tõlkija, sest see on tagasiside reaalsusega, reaalse maailma ja loodusega üldse. Tagasisidemeta kirjandus võib küll mõnda aega elada, saab ju edukalt esinedagi, kuid varem või hiljem läheb tarvis tagasisidet või variseb kirjandus iseendasse, irdub elust. See on maksev niihästi originaali kui tõlke kohta väga mitmesugustel taustadel ja ajamõõtmetes: unustatud köide XVII sajandist kõdunekski unustusse, kui ta ei ärataks mingil põhjusel huvi mõnes XX sajandi tõlkijas, kirjandusteadlases või kriitikus, ja antud juhul ei otsi tagasisidet üksnes raamat, vaid mõnevõrra ka tõlkija, kirjandusteadlane või kriitik.
Kuid tulgem nüüd belletristika ja taidetõlke juurde. Ma ei ole kursis sellega, kuivõrd on võimalik rääkida tüüptekstide või mõne keelepaari seaduspärasustest, kuid olen veendunud, et vajadus kindlama teoreetilise baasi loomiseks ja edasiarendamiseks on olemas, ja äärmiselt tõsine pealegi. Ja ole vist kunagi ülearune meenutada korraks keelt ennast. Keeleõppimine, see kestku otsekui igapäevane puuraiumistöö ööd ja päevad läbi ja vanusele vaatamata. Keelest ja keeltest ei saa kunagi küllalt. Tõeliselt elava keele üks omadusi on tema pidev elustumine ja uuestisünd, ja ses mõttes on kirjanduse keel elavaim, sest võimaldab öeldul end lõpuni elada ja mõjuma jääda. Ja nõnda on tänaseni teatud mõttes elus vanade kirjanduste keeledki, mitte eeskätt seetõttu, et nad pärgamendile ja paberile on märgitud ja jäädvustatud, vaid et sisaldavad edasiütlemisvajadust ja ootavad võimalikku lahendust mõtetele, mida millegipärast kunagi just selles keeles ja sel kujul rahuldavalt öelda oli võimalik.
Ühes või teises kultuurkeeles väljendatav või väljendatu ulatub vahel hämmastavalt kaugesse tulevikku. Luulel, luuletõlkimisel on ses mõttes tänuväärne ülesanne, sest vormiliste ja keeleliste elementide koostoimel fikseerib ta mingi tulevikulise alge, kätkeb endas midagi peaaegu et objektiivselt tulevikulist.
P.T.: Ajaloolised uurimused näitavad, et ka kõige teooriavaesematel aegadel võib täheldada tõlkeprintsiipide väga suurt ühtsust. Igasugust tõlkemeetodit iseloomustavasse väljajäetu-muudetu-säilitatu vahekorda suhtutakse hinnangulises plaanis konkreetse perioodi raames üheselt ja väga erinevalt eri aegade lõikes. Seega on oma kirjutamata seadused tõlketegevust alati mõjutanud ning nii mõnigi kord lõpuks mõne tõlkija enda poolt ka kirja pandud. Nii on Dante tõlkija M. Lozinski kirjutanud, et luuletõlkija peab rangelt kinni pidama ekvilineaarsusest (ridarealisusest) eriti stroofilise luule puhul, vabamalt võib ta aga ümber käia värsirea pikkusega. Eestis, vastupidi, on levinud ja ka A.Kaalepi poolt teoreetiliselt mõtestatud homorütmia printsiip ("Looming" 1972, nr. 7, "Keel ja Kirjandus" 1961, nr. 10). Üldse peetakse astroofilise luule ja eriti suuremahuliste värssteoste puhul paratamatuks teksti suurenemist umbes kümme protsenti (tõlkimine paistab üldse tähendavat algteksti mahulist suurenemist). Missuguste (ka formaalset laadi) probleemidega tuli kokku puutuda "Vanema Edda" tõlkijal?R.S.: Eesti keeles ja värsitehnikas on küllap õige kinni pidada homorütmia printsiibist, ent eks siingi ole omad agad. Homorütmia pidev eelistamine ja rakendamine võib viia selleni, et kaob silmist tõlgitav; kõrvu ekvilineaarsuse harrastamine on sel juhul heaks korrektiiviks. Teiselt poolt peitub liigses ekvilineaarsusele printsiibile toetumises taas enesepettuse oht: tõlkija arvates on ära öeldud kõik, mida võimalik öelda, alles ajapikku selgub, et öeldud pole hoopiski kõik ja inetusti vigane öeldugi. Oleks muidugi meeldiv kujutella olukorda, kus teooria oleks nii tugev ja õige, selle printsiibid aga nii töökõlblikud, et otsekui omal jõul värsi paika paneksid. Praegu aga jäävad peamiseks siiski autor, tekst ja tõlke autor. Eriti käib see luule kohta, kus on tarvis head süvenemisvõimet, proportsioonitunnet ja tugevat südametunnistust, et ei läheks kaduma esiletõstmist nõudvad momendid ja autorile ning teosele iseloomulik, et teose autor ei asenduks jäägitult tõlke autoriga. See esiletõstmist nõudev ja iseloomulik on aga tihti seotud originaallõikude sisemise struktuuriga ja sedavõrd värsikeele sisemisest rütmist johtuv, et võimatu eristada. Siin mõistagi võiks ehk häältki tõsta ja kõnelda tõlkija või ka kirjanduslikust vastutustundest. Siiski, kõned kõnedeks - üks väike juhtmõte tundub ometi kindlamalt tõsiasjaks jäävat, et tõlketöö aktiivse ja loova tööna algab õieti sealt, kus tõlkijal tekib vajadus ning tal ka õnnestub lisada töösse seda, mis korvaks teosest paratamatult minetatava, ja tõlkega originaalile tagasi maksta sealt kaduma läinud osa."Vanema Edda" tõlkimisele asudes oli mulle algusest peale selge, et kui avanekski võimalus uueks parandatud trükiks, siis mitte minu eluajal. Niisiis tuli hoolitseda selle eest, et vähemalt ühe kindla teksti põhjal küllaldase usaldusväärsuse ja võimalikult suure vastavusega välja tuua öeldu mõte. Tööd kergendas "Edda"-stroofide iseloom ja struktuur, mis moodustavad omavahel kindla süsteemi. Nüüd tagantjärele tundub seda kõike lihtne öelda, töö ajal polnud mahti skeeme meenutadagi. Tegevuse määrasid ikka rütm ja rütmi sugestioon, nii seesmine kui väline, nii kujundiline kui loogiline, kusjuures paljudel juhtudel poleks olnud võimalik rütmi tabamata mõtet tabadagi. Tooksin siinkohal väikese näite.
"Veskilaul" on "Vanemas Eddas" ainuke, mida originaaltekstis on nimetatud lauluks, kõiki teisi kutsutakse lugudeks, ütlemisteks, pajatusteks, loitsudeks, kaebuseks, õhutuseks, viisideks. Olgu muuseas tähendatud, et "Veskilaulu" tõlge rahuldab mind ennast vähim, ei tundunud ta vastuvõetavana algul, ei kaante vahelgi: originaalil on haruldane kõla, mis vastab veskikivi aeglasele kahinale ja kere naksumisele, mida tõlkes polnud kuidagi võimalik saavutada, ehk olgu siis, et tõlke täpsuse hinnaga. "Veskilaul" on lühidalt lugu sellest, kuidas Fenja ja Menja Froodi juurde tööle lähevad, kuidas na käsikivi ajama pannakse ja kuidas nad lõpuks kivi puruks jahvatavad, sest Froodi magab ega saa tüdrukutele töö lõpetamiseks korraldust teha. Halb on juba seegi, et Froodi rahulikult magada saab, kui tüdrukud samal ajal oma käed väsinuks jahvatavad. Mis aga peamine, sisuline rõhk ses stroofis lasub tõsiasjal, et Froodi tüdrukute käte väsimust omaenda käte väsimuse järgi hindab, tüdrukud aga ei saa Froodile kuidagi selgeks teha, et nende käed on väsinud, sest Froodi käed seda pole. Nüüd võidakse vahele hüüda, et kas praegu öelduga pole ehk üle pakutud. Kas X sajandi kohmakused olid võimelised mängima nii peent ja osavat mängu, pealegi psühholoogilist mängu, ja looma seesugust, peaaegu et filosoofilist skitsi indiviidi eraldatusest indiviidist, inimese ligipääsmatusest inimesele. Parata pole midagi, vähemalt antud juhul rütm ei peta. Froodi väsimushinde mõõdupuuks ainuüksi tema enda käed. Kardetav on mõistagi omistada vanadele tekstidele rohkem sisu, kui neis tegelkult on, kardetavam veelgi ammu surnuid lapsikumaks ja halvemaks pidada, kui nad tegelikult olnud. Ja sealjuures ei kuulu äsja mainitu hoopiski veel "Vanema Edda" puhtamasse ja ehtsamasse kihti, lugu pärineb umbes aastatuhandete vahetuselt ja on ülekonstrueeritusega tunduvalt rikutud. Sellega ei taha ma sugugi öelda, et väärtus ja väärtusekriteerium iga kord vanusest olenema peaksid. Ühe käsikirja või käsikirjakogu ulatuses siiski, sest enim kestnu sisaldab ühtlasi puhtamat tõepärasust ja tõelähedust.
P.T.: Teie rahulolematus oma tööga ja algtekstisse suhtumise viis juhivad meid ühe huvitava ja keerulise nähtuse juurde tõlkekultuuris. Statistika näitab, et kultuurkeeltes on Shakespeare'i kordustõlkeid Moliere'i omadest tunduvalt rohkem. Selle põhjal võiks väita, et tõlgete arv sõltub teksti keerukusest ja avatusest. Mida keerukam ja avatum tekst on, seda rohkem on erinevaid võimalusi interpreteerimiseks, ka tõlkeliseks. Siin põrkame kokku kahe teoreetilise probleemiga. Ühelt poolt on tõlge mitte lihtsalt algupärandi võõrkeelne koopia, vaid heuristilisi funktsioone eviva järelteksti loomine (selles mõttes on tõlge metatekst), algupärandi uus lugemine ja mõtestamine. Tõlkija võib tungida algupärandi ajaloolisesse aega (historiseeriv tõlge), võib distantsilt originaali aja- ja kultuurikaugust imetleda (eksotiseeriv tõlge), võib teose hoopis uue ajastuga siduda (moderniseeriv tõlge). Selles on ühinemiskoht teise probleemiga, tõlketeksti ontoloogiaga. Nimelt on tõlketeksti peamine ontoloogiline tunnus seerialisus, s.t. iga konkreetne tõlge on vaid algteksti üks võimalik versioon. Igast algupärandist võib teha mitu erinevat tõlget, seejuures ka mitu adekvaatset tõlget. Adekvaatsus tõlkes ei saa olla midagi absoluutset. Tõlge on samuti loomingulise tegevuse tulemus ja tõlkeski tuleb näha tema autorit - tõlkija isiksust. Tõlkija individuaalsuse, tõlkemeetodi peaks esile tooma tõlkekriitika. Võib aga leida vaid üksikuid tõlkekriitilisi artikleid, kus seda teha suudetakse. Enamasti jääbki tõlkija individuaalsus esile tõstmata, see asendatakse üldise jutuga teose ja autori väärtustest või lihtsalt teose kommenteerimisega. Tulemuseks on tõlkija kui loovisiksuse kadumine kirjanduskultuurist. Siit jällegi vajadus teooria järele. Oskamatus näha tõlkes tõlkijat tähendab oskamatust eristada üldist ja neutraalset individuaalsest. Ka ei ole tõlkekriitika adressaat tihti aimatav. Kuivõrd vajab tõlkekriitikat tõlkija ise?
R.S.: Te sõnastasite hästi tõlke olemusliku külje, hea tõlge on tõepoolest heuristilisi funktsioone eviv järeltekst. Siin tahaks paralleelselt lisada veel - "teine tekst". Ja ka metatekst on hea termin, ent metatekstile omistaksin algteksti suhtes veel teise tähenduse, nimelt selle, et metatekst sügavamas tähenduses on ühtlasi see ühendav arusaam, mis seob algteksti ja tõlkijat.
Head ja konstruktiivset tõlkekriitikat on samuti tarvis nagu tugevat teoreetiliste aluste aparatuurigi. Mis puutub tõlkijasse, siis ta ei oota ehk sedavõrdteab mis kriitikat, vaid reageeringut, sedasama tagasisidet, millest varem juttu oli, sest töösse süvenenud raamatutõlkijal on see ehk ainus kontakt ümbritsevaga.P.T.: Tõsise tõlkekriitika vähesuse ja tõlgete kaheldava kvaliteediga seoses on üleliidulises perioodikas palju räägitud tõlketekstide kommenteerimisest. Palju on neidki, kes väidavad, et värssteostest tuleks tõlkes anda vaba jäljendus või reaalune ning lisada sellele näitekatke originaalist ja kommentaar. Tulemuseks oleks siis analüütiline tõlge, mille sisu- ja väljendusplaan on teadlikult lahutatud. Adekvaatsust taotlevatele tõlgetele nõutakse ikka sagedamini kommentaari. Kommentaar annab ju tõlkijale võimaluse kaitsta oma versiooni teosest, võimaldab anda lugejale lugemisõpetuse, informatsiooni teksti üksikute osade kohta, fikseerida algtekstist eemaldumise juhud ja põhjused. Tõsi küll, kommentaar ka isoleerib teksti, teeb temast midagi absoluutselt lõpetatut. On ju küllalt tekste, millesse on kodeeritud mitte ainult üks, vaid mitu lugejatüüpi; mis isegi eeldavad mitut erinevat mõistmist korraga. Selliste tekstide mõistmine-tõlkimine on alati ränk probleem ning eeldab paindlikku ja dialektilist analüüsi. Ka kirjandusteaduses on märgata soovi vaadelda teoseid mitte immanentselt, vaid ajas ja ruumis. Nii on M. Bahtini metodoloogias sõnastatud teksti ja konteksti vahelise seose lõpmatu dialoogilisus, sest mõlemad muutuvad ajas. Prantsusmaal lähtub aga terve rühmitus mitte teksti, vaid tekstilisuse või interteksti mõistest: tekst kui dünaamika, pidev tekstiloome.R.S.: Üleliidulises ulatuses on kasvav kommentaarivajadus väga mõistetav, kui arvestada tekstide tulva, informatsioonitulva, üha teisenevate nimede tulva. Kaoksid ju kriteeriumid silmist kindlama ja selgema kommentaarita. Kommentaar osutub enamasti rahuldavaks, kui on tegu nüüdisaegse kirjandusega või paari lähema aastasaja kirjandusega. Vanema kirjanduse puhul on lugu keerulisem. Kuid peamine küsimus polegi selles, kas just algtekst, reaalune ja kommentaar või mingi klassikalisem moodus ja meetod, peamine küsimus tundub ikkagi seisnevat selles, kas ajada tõlkeproblemaatikat üha ringi nagu loosiratast või suhtuda tõsisemalt eriti taidetõlkesse, tähendab, põhjendada ja arendada kaasaja ja lähema ning kaugema tuleviku üht olulist kultuuritegurit. Lubame mul korraks veel puudutada üht väikest momenti omaenda tööpraktikas, nii-öelda kogemusest. Vanade eepostega tegeldes pidasin alati silmas üht huvitavat ja enda arvates üsna olulist küsimust: XII ja XIII sajandi vahetusel asus keegi tundmatu autor millegipärast "Nibelungide laulu" kallale, millegipärast lõi Wolfram Eschenbachist oma "Parzivali", Säämundr aga alustas Islandil "Vanema Edda" käsikirja koostamist. Ja millegipärast oli samal ajal ja veidi varem jõutud Briti saartel ja Euroopa mandril püstitada tuhandeid katedraale ja kindlusi, mis kuigivõrd head ei tähendanud, nagu näitas sündmuste areng edaspidi. ja ärgu tundku toonane arhitekt või kiviladuja praegu öeldust end puudutatuna, puudutatuna peaksid end tundma hoopis anonüümseks jäänud Nibelungide autor, Wolfram Eschenbachist ja Säämundr, et nad oma teadmistele, talendile ja tõlkimisoskustele vaatamata nõdraks osutusid ja järgmised sajandid põrmugi paremad ei saanud eelmistest.
Bahtini kontseptsioon teksti ja konteksti vahelise seose lõpmatust dialoogilisusest tundub sümpaatne, ja ajas need mõistagi muutuvad, ent kuuldavamalt peaks siis ka selguma, mida sel juhul paigalseisvaks ja muutumatuks pidada. Ning ka prantslaste seesugune suunitlus ja interteksti mõiste tunduvad sümpaatsed, ent eks sealgi ole märgatavalt tiivutule optimismile ja möödunud sajandist pärinevale elaanile toetumist ja algtekstide vajalikust kiiremat muundumist.P.T.: Muidugi on nendes teoreetilistes vaadetes mõndagi pinnapealset, aga eks ole tähtis juba küsimuse selline asetuski. Tõlkekultuuris võib lähedastest asjadest rääkida juba viidatud ontoloogilise probleemiga seoses. Ka kõige parem tõlge on paratamatult vaid üks versioon algupärandist ja seetõttu on kindlasti tähtis, et tõlkija ka enesele teadvustaks oma lugemise-mõistmise eripära, ideaalsel juhul võiks see olla osa tõlkija kommentaarist. Mitte stiili muutmine, tõlkimine ühest stiilist teise ei räägi halvast tõlkekvaliteedist. Kõige kurvem on tõlkija stiilitus, stiililise terviku puudumine tõlkes. Nii et teoreetiline ettevalmistus on suurel määral tõlkija eneseteadvuse probleem. Iga hea tõlkija on praktiline teoreetik ja teie tänased mõtted tõestavad seda taas. Tahaks vaid soovida, et teie ise ja teie väärikad kolleegid leiaksid rohkem aega oma tõlkijatarkuse kirjapanemiseks, igapäevase töö kirjeldamiseks. Sellega aitaksite kaasa nii tõlkijate järelkasvu kui ka tõlgete lugejate kujundamisele, suurendaksite mõistvat suhtumist oma töösse. See tõlkija praktiline teooria aitaks suuresti kaasa sellise rahvusliku tõlketeooria loomisele, mis omakorda suudaks juba ka tõlkijat praktilises töös aidata.