Keel ja Kirjandus 1995. 4
    REIN SEPP
    23. IV 1921—25.1 1995
    Hoolimata vastalistest saatusekäikudest oleme rahvusena vastu pidanud ja oma kultuurivara tagasihoidlikult, ent visalt kasvatanud. Kahtlemata kuuluvad sellesse kultuurivarasse ka ümberpanekud maailmakirjandusest, eriti just eepos-test. Võib-olla tunduvad eeposed eriti tähtsana ka sellepärast, et meil oma rahva-eepost ju pole. Keerutatagu kuidas tahes, ikka tuleb möönda,
    et F. R. Kreutzwaldi Kalevipoeg on n-ö rahvuseepos. Ja ega palju ei aita ka Kalevala kuulutamine kõigi läänemeresoomlaste ühiseeposeks.
    Et meil praegu on eesti keeles saada-val kaalukas osa seda nime väärt eepostest,
    see on suuresti kahe mehe teene. Need mehed on August Annist ja Rein Sepp.
    Esimene vahendas meile Kaleva-la ja Homerose eeposed, teine germaani rahvaste rahvaeeposed ja W. v. Eschenbachi “Parzivali”. Nii ühel kui teisel juhul on tegemist kultuurivägiteoga. Ei taha omavahel kõrvutama hakata A. Annistit ja R. Seppa -
    olen mõlemaga koos töötanud ja see kaalumine oleks mulle raske. Kuid rõhutan -
     nii A. Annist kui R. Sepp olid siin individualistlikus ja eredate tüüpide poolest silmapaistvas Eestis isiksused, meeldejäävad ja silmaatorkavad
    eeskätt oma fantastilise töövõimega.
    Tahtmata vähendada klassikalise hariduse tähtsust ja tähendust,
    arvan siiski, et germaani rahvaste eeposed on meile antiikeepostest mõneti olulisemadki. Nimelt on esimestes ühisjooni lääneme-resoomlaste rahvaluulega. Mäletatavasti oli see Rein Sepalgi üheks meelisküsimuseks, mida ta korduvalt ja põhjalikult arutas - rohkem küll suusõnal ja eraviisil kui trükis. Ta pidas neid ühisjooni keldi ja germaani mõjuks. Skeptikuna vaidlesin talle vastu või püüdsin osutada vastupidisele mõjule. Igatahes paelus põhjagermaani ja läänemeresoome rahvaste suulise loomingu ühisosa - Rein Sepa sõnutsi muinaspõhja looming - teda kõvasti. Peab vaid kahetsema et tal ei olnud mahti oma seisukohtade põhjalikumaks sõnastamiseks, sest temagi pidi arvestama E. Vilde tuntud ütlemist: “Tee ridu, sõber! Rida on raha. Rida on leib.”
    Tõsi, Rein Sepp ei kirjutanud-tõlkinud ri-dagi, mida nüüd võidaks käsitada oportunismi või - veel hullem - lausa kollaboratsionismina.
    Tema tõlketoodangu loend ei tule teab kui pikk, aga kindlasti on see omanäoline:
    F. Schiller (“Luuletusi” ja “Ballaade”, 1959 - koos A. Kaalepi, J. Krossi jt-ga),
    Th. de Vries (“Friisi posti-tõld”, 1959),
    H. van Eyk (“Gabriel. Ühe kõhna mehikese elulugu”, 1960 - koos V. Kruusperega),
    W. Shakespeare (“Asja-tu armuvaev”, 1963),
    W. Bergengruen (“Surm Tallinnas”, 1966),
    A. van Schen-del (“Fregatt “Johanna Maria””, 1967),
    Stefan Zweig (“Maria Stuart”, 1970, teine trükk 1983),
    “Vanem Edda” (1970),
    Multatuli (“Max Havelaar”, 1973),
    “Nibelungide laul” (1977),
    W. v. Eschenbach (“Parzival”, 1989),
    “Noorem Edda” (1990),
    “Beowulf” (1990),
    “Anglosaksi kroonikad ja poeemid” (1992),
    üksiktõlkeid ajakirja-des nimetamata.
    Mõnele tundub see loend ehk väheveenev.
    Aga kes teine on söandanud rinda pista teostega nagu “Edda”, “Nibelungide laul” või “Beowulf”? Antiikeeposi on enne Annistitki katsutud tõlkida. Aga “Eddast” on enne Rein Seppa ilmunud ainult proosaümberjutustus, “Nibelungidest” pole sedagi ja “Beowulfi” teati enne tõlke ilmumist paremal juhul ainult nime järgi.
    Ka Wolfram von Eschenbachi “Parzivali” eestindus on tähelepandav.
    Tõsi, avalikkusele pole teada, kas teose osaline tõlkimine oli Rein Sepa enese või hoopis kirjastuse idee. Kompromiss on aga igati rahuldav,
    kuigi mõni gurmaan tahtnuks ehk terviktõlget - kas või uhkustamiseks.
    Ka “Noorem Edda” on tõlgitud osali-salt - vahendamata on jäänud puhtpoeetikalised osad, kuigi näiteks kenningite loend olnuks ju poeetilise nägemise avardamiseks
    ja võrdluseks eesti regivärsiga poeetiliste sünonüümidega päris huvitav.
    Viimaseks tema tõlkeks jäi “Anglosaksi kroonikad ja poeemid”.
    Nii või teisiti on Rein Sepp vahenda-nud meile ulatusliku lõigu Euroopa kul-tuurist.
    Ta oli nii vahendaja kui ka looja. Hakkamata hindama tema originaalloomingut,
    arvaksin siiski, et tema poolt va-hendatu on igati olulisem ja igavikulisem.
    Iga lahkumine on kurb,
    valus ja tun-dub enneaegne. Kuid seitsmekümne neljandal
    eluaastal lahkunu puhul oleks kurtmine sobimatu.
    See on juba piibellik iga, millal tuleb valmis olla,
    sest me ei tea päeva aga tundi, millal tulab vikati-mees. Karta tuleb aga seda,
    et Rein Sepp oli sunnitud oma elust andma 14 aastat sõjale,
    põrandaalusele elule ja vanglale (1943—1957), saamata rakendada oma võimeid ja energiat loovas töös. Võib-olla just sella neljateistkümne aasta nahka läks näiteks
    Chauceri “Canterbury lugu-de” eestindamine.
    Olgu lõpuks üks lugu Rein Sepast,
    mille autentsuse eest ma ei vastuta, kuid mis teda iseloomustab.
    Ühel õhtul - vastavas seltskonnas ja vastavas meeleolus - võtab sõjakirjasaatja
    Rein Sepp telefoni ja saab mõningase aja jooksul ühenduse juhi peakorteriga (ikkagi saksa kord!). Ta palub ennast ühendada füüreriga ja saab vastuseks,
    et füürer magab, aga mida edasi öelda.
    Rein Sepp palub füürerile teatada, et:
    “Eesti rahvas kannatab ja oo-tab!”
    Kõik.
    Ülo Tedre
    REIN SEPA bibliograafia