Sirp ja Vasar 26. mai, 1977

    J. Smuuli kirjanduspreemia laureaate  1977

                 «Vanema Edda" ja “Nibelungide laulu” tõlkija Rein Sepa kodukoht on hoopiski teispool Läti piiri, seetõttu on isiklikud kohtumised temaga ja usutlusedki harvad. Siinseks lühivestluseks andis võimaluse laureaatide õhtu.
                 
                 
      • Teie töö väärtust, raskust ja tähtsust on mitmeti rõhutatud. Missugune tee viis teid selle ülesandeni?
    Kõik algas sellest, et ViIlem Alttoal oli kavas välja anda antiikkirjanduse ja keskaja kirjanduse antoboogia, millesse ta vajas katkendeid «Vanemast Eddast» ja «Nibelungide laulust”. Juhus viis meid õigel momendil kokku ja selle kohtumise tulemusel saigi minust nende osade tõlkija. Tervikute mõttele tulin töö jooksul ise, ja et mu mõtet toetas tolleaegne «Eesti Raamatu” peatoimetaja F. Kauba, söandasin jätkata.
     
      • Töenäoliselt eelnes päristööle üsna pikk ettevalmistava uurimise periood?
    Selle problemaatikaga hakkasin tegelema 1958. a., kuid nüüd tundub mulle. et terve eelnenud elu on olnud praeguseks tegevuseks valmistumine. Õppimine, uurimine ja luule tõlkimise pikka aega harjutamine: Schiller, Goethe, Blake jt. süvendasid mõttevaistu luulekeele suunas ja too on nüüd nii omaseks saanud, et tundub pärisõige keel olevatki.

    Konkreetselt tegelesin «Edda» lauludega 1963. aastast alates ja «Nibelungide lauluga” aastast 1970. Eeltöö algas nimede tõlkimisest ja selgitamisest. Nägemus hakkas kujunea siis, kui hakkasin kindlamalt aimama kaugest minevikust nüüdisaega ulatuvat kas või Läänemaa tarakunstis, inimkarakterites, karakteerses kõneviisis, lisaks kõike olulist, mis «Edda» ja «Nibelungide» laule seob tänapäevaga üldpsüühilist joont pidi. Te tegelikult tuli aga ikkagi lähtuda tekstist endast, piirata fantaasiat, tabada rütmi, otsida sõnavasteid.

    Muinaseeposte tõlkimisel on pidevas arengus nii töö praktiline pool kui ka teoreetihine mõte. Võib avastada konkreetseid seoseid, ütleme, mingis kindlas maakohas või aja järgus, mõnd stroofi või stseeni võib aga ka võtta kui ajast ja kohast sõltumatut, psüühikailminguile tuginevat. Viimasel juhul ja mõne stseeni või käitumisviisi tänapäeva miljöösse sobivuse korral saavad selgemaks olulised niidid, mis ulatuvad muinaseepostest nüüdisaega. Need järeldused pole paberiprodukt, vaid on rahva seas liikumisest ja inimeste jälgimisest välja kasvanud. Kirjanduse abil tuli mõistagi selgusele jõuda, kuivõrd ja kuidas neid teoseid on 300 aasta jooksul kommenteeritud ning milline on olnud nende umbkaudne asend maailma kultuuripildis, misvõrd taanduvad või esiletõusvad nad on olnud üldises kultuuriprotsessis.

    Tõlkimine iseenesest on ju lihtne: tekst peab kõnelema hakkama. «Edda» lauludes prevaleerib rütm, püüdsin seda tabada, proovisin üksikuid stroofe laulda, kõiksugu viisi lugeda, absurdini viia, loomahäältegi kaudu midagi ühendavalt kuuldavat tõdeda. Ka «Nibelungide laulu» olu ja tuuma määrab minevikust pärinev rütm, läbi aastatuhandete uhatuv sõnamaagia, käega katsutav ja vaidlusalune aines on paljukihihine ja hilisem. Ja ekslikult peetakse sageli «Nibelungide laulu» otseselt ning reservatsioonideta saksa või germaani eeposeks, tema juured on lihtsalt kusagil Euroopas. Siinkohal võiks märkida, et eepost kesk-ülemsaksa keelest saksa keelde tõlkida on vahest lootusetumgi kui eesti keelde, segab ületsiviliseeritus: saksa tõlkijad on ehk liiga kindlad ja ühekülgselt orienteerunud puhtalt kirjandusteoreetilistele meetoditele, pole püüdnud jõuda XIII sajandi kirjutajani või autorini, kes ju oli hädas sellega, kuidas saada Nibelungide liitlugu kesk-ülemsaksa keelde.
     

      • Kas teil on eeposte suhtes veel edasisigi kavatsusi?
    Nokitsen teha «Parzifali” mis aitaks paljuski lahendada kahest eelmisest kerkivaid küsimusi, hajutada võimalikku veel hõljuma jäänud müstilisuse udu.