Rein Sepp (1921 - 1995) oli väljapaistev eesti tõlkija, kirjanik ja luuletaja. Tema tuntuimateks töödeks on “Vanema Edda”, “Beowulfi”, “Noorema Edda”, “Nibelungide laulu”, “Prazivali” ja “Anglosaksi kroonikate ja poeemide” eestindused. Samuti rikastavad R. Sepa proosa- ja luuletõlked saksa, inglise, hollandi jt keeltest (S.Zweig, F. Schiller, W. Shakespeare, T. de Vries jt) eesti lugeja raamaturiiulit.

Rein Sepp oli korp! Sakala perega seotud juba lapsepõlvest. Tema juristist isa vil! Johan Sepp oli korp! Sakala asutajaliikmeid, ka ajalooprofessorist lell vil! Hendrik Sepp on korp! Sakalale nime teinud.

Konverentsil esines mitmeid germaani ja muinaspõhja kultuuri ja usundi uurijaid. Vil! dr. Tarmo Kulmar vaagis muinasgermaani hingekäsitust. Ta vaatles erinevaid germaanlaste usundi hingekujutlusi ja tegi lootustandva katse paigutada need nn Wundti-Arbmani hingefenomenoloogia põhiskeemi. Richard Wagneri Seltsi president dr. Loone Ots manas kuulajate ette verise pildi mehetapjast naisest Skandinaavia keskaegsetes ballaadides. Selgus, et neil ammustel aegadel ei olnud meeste elu sugugi turvaline - paljud neist langesid pärast ühiselt veedetud öid naise käe läbi. Vil! Alar Maas arutles teemade üle, mida Rein Sepp Ipikis nende omavahelistes vestlustes kõige põhilisemateks pidas: need olid inimese identiteedi ja selle tuleviku probleem,  muinaspõhja kultuuri ja “Vanema Edda” kujunemislugu, samuti probleem Eesti ajaloo Nõukogude perioodi tõlgendamisest. Vil! Tiit Aleksejev  käsitles lindpriina elamise ja olemise võimalikkust keskaegses germaani ja anglosaksi ühiskonnas ning ka tänapäeval. Konverentsil esines ka Tartu Ülikooli audoktor, California ülikooli emeriitprofessor Jaan Puhvel, üks kolmest maailma juhtivaimast indoeuroopa keelte ja kultuuride uurijast, kes arutles eestlaste juurte ja hõimusidemete üle, arvustades teravalt kahtlasi isemõtlejaid, kes on tahtnud eesti rahva päritolu leida küll Sumerist, Egiptusest või kust iganes.

Kultuurikorüfeed Ain Kaalep, Paul Alvre ja Madis Kõiv kirjeldasid Rein Seppa kui ebatavaliselt  säravat isiksust. Räägiti mitmetest lõbusatest juhtumustest, ka Hitlerile helistamisest. Konverents jätkus vabas vormis, mille käigus Tartu luuletajad ja kunstnikud meenutasid oma külaskäike Ipikisse Põhja-Lätimaal. Koosviibimine lõppes Toomemäel Rotundis, paigus, kus Rein Sepal oli kunagi meeldinud ratsutamas käia. Konverentsist võttis osa mitmeid sakalanusi eesotsas vilistlaskogu esimehe vil! Jaan Kelderiga.

Teaduskonverentsi ettekanded ilmusid 1997.a. Muinaspõhja Kultuurifondi “Edda” kirjastamisel ja Tõnno Jonuksi toimetamisel omaette raamatuna.

Aasta hiljem, 25.aprillil 1997.a. leidis aset jätkukonverents, seekord juba korp! Sakala konvendikorteris, ning oli pühendatud vil! Rein Sepa 76. sünniaastapäevale. Istungit juhatas vil! Tarmo Kulmar, kes andis alustuseks põgusa ülevaate  Rein Sepa elust ja tegevusest. Osales konverentsil ju rohkesti ksv! ksv! ja reb! reb!, kes ei olnud Rein Seppa enam elusana näinud. Koosolijaile tutvustati ka laudadele asetatud tõlketeoseid, fotosid, nekroloogi, samuti äratõmmet artiklist “Eddalaulud ja “Noorem Edda”, mille Rein Sepp pidas 11.novembril 1989.a. korp! Sakala 80.aastapäeva ettekandekoosolekul “Verbum habet Sakala” ja mis ilmus ajalehe “Edasi” sama aasta 30.detsembri numbris.

Esimene ettekanne oli ajaloolaselt vil! Tiit Aleksejevilt. Ta rääkis sellest, mis mees Rein Sepp tegelikult oli. Ega seda polnudki kerge kokkuvõtlikult sõnastada. Rein Sepp oli kummaline vana mees, kes oli vaba ja kammitsematu mõtlemises. Ta kuulus inimeste hulka, keda mingi sund kuhugi ajab - antud juhul tõlkima, l o o m a. Paljude inimeste silmis oli ta otsekui lindprii, aga oma õpilastele ja sõpradele tegi ta selgeks olulisi põhitõdesid. Ta suutis ka ülitõsised asjad naljaks pöörata. Tema loomevabaduse haare ilmnes tema aegumatus pärandis. Rein Sepp oli mees, kes on 20.sajandil eesti ja põhjaeuroopa kultuurile andnud rohkem, kui seda praegu keegi aduda suudab.

Vil! (toona ksv!) Andres Pinseli teema oli “Rein Sepp ja keskkond” Kõneleja seadis enesele ülesandeks iseloomustada vil! Rein Seppa selles õhustikus ja olustikus, kus ta luuletas, tõlkis, külalisi vastu võttis, seega paigas, kus ta õppis ja õpetas ja kus käidi õppimas - 8 km Mõisakülast Põhja-Lätimaal Ipiki külas Eglitese talus, mille aeda tema põrm on ka maetud. Nüüdisajal võib vaid aimuda, milline ebareaalne tunne võis toonast külalist haarata nende põlispuude ja pooleldi lagunenud taluhoonete vahel, otsekui oleks ta kandunud tuhande aasta taha muinaspõhja ajastusse. Tahmunud laed ja maalitud seinad, ämblikuvõrgud, mida ei tohtinud puutuda, kõikjal raamatud ja käsikirjad - ja nende keskel vana õpetlane, kes suutis avada värava kaugesse möödanikku.

Viimase põhiesinejana tutvustas külaline Tõnno Jonuks oma õpinguteaega Rein Sepa juures. Hiljem Islandis Reykjaviki ülikoolis  2 semestrit islandi keelt, Põhja-Euroopa ajalugu ja arheoloogiat õppinud TÜ arheoloogiaüliõpilane astus üle Eglitesi talu läve esmakordselt 1993.a. Kahe aasta vältel oli ta Ipikis sagedasti,  lausa omainimene. Muinaspõhja keele õpingud edenesid jõudsalt ja 1995.a. jaanuaris - Rein Sepa surmakuul - ilmus ajakirjas “Akadeemia” tema poolt tõlgituna “Odini ruunilaul” - “Vanema Edda” osa, mis oli Rein Sepal jäänud tõlkimata. 1996.a. “Akadeemia” 4.numbris järgnes “Loddfafniri laul”, mis on üks osa “Vanema Edda” tarkuseõpetuslaulust. Tõlgete juures on ka noore eestindaja asjatundlikud saatesõnad ja kommentaarid. On rõõm tõdeda, et vil! Rein Sepp leidis endale paar aastat enne Walhallasse lahkumist andeka õpilase, kes suudab tema tööd edasi viia.

Ettekannetele järgnesid rohked küsimused ja elavad sõnavõtud. Lõbusat kihinat tekitas vil! Kulmari meenutus Ipikis muinaspõhja kultuuri ja mütoloogia doktorieksamil käimisest. 1993.a. algul. Läbikatsumine kestis kaks ööpäeva, mille aegu vaieli, otsiti tolmunud raamatumägedest vajalikke kirjakohti, keedeti suppi ja söödi, võeti viina, köeti ahju, aga mil ei magatud silmatäitki. See polnudki nagu eksam, see oli loominguprotsess. Vil! Jaan Kelder maalis noortele ksv! ksv! ja reb! reb! vaimusilma ette pildi korp! Sakala perekonnaõhtule tulnud vanahärrast, kes andis daamide väsinuks tantsitamisel enamikule noortest meestest silmad ette. Vil! Tarmo Kariis jagas mälestusi sõbrast ja õpetajast, kellega ta väga tihedalt läbi käis. Ametlik osa kestis ligi kaks ja pool tundi. Sellest on säilinud helisalvestus. Vil! Rein Seppa lähedalt tundnud vilistlased ja vanemad kaasvõitlejad jätkasid seejärel spontaanselt kujunenud õllelauas arvukale kuulajaskonnale oma eredate mälestuste vahendamist veel hiliste öötundideni.

Vil! Rein Sepa elutöö tekitab aukartust särava mõistuse ja selle mõistuse loomingu ees, aukartust odinliku maagia ees, aukartust sakalanusest õpetaja kõrge vaimsuse ees.