Eesti germanistika suurkuju Rein Sepp nägi ilmavalgust 23.aprillil 1921.a. Tartus advokaadi perekonnas. Ta lõpetas 1940.a. Tartu Hugo Treffneri Gümnaasiumi.
Korp! Sakalaga liitus Rein Sepp kommaani garanteerijana juba 1939.a.
Sõja-aastail õppis Rein Sepp Tartu Ülikoolis germaani filoloogiat. Teeninud hilisemal keerulisel ajajärgul elatist mitmel alal, olnud ka Venemaal vangilaagris, pühendus ta 1950ndate aastate keskel loometegevusele.

Kirjanikuna tegi Rein Sepp endale nime eelkõige ulmevallas: 1960.aastal ilus jutustus “Viimne üksiklane”. 1962.a. kõlas eetris kuuldemäng “Gaia peab startima”.
Ta on tõlkinud W.Shakespeare´i “Asjatu armuvaeva”, saksa ja inglise luulet, saksa ja hollandi proosat.

Juba “Keskaja ja vararenessansi kirjanduse antoloogia” (1962) jaoks oli Rein Sepp tõlkinud katkendeid germaania ja skandinaavia lugulauludest. 1970.aastal saabki “Vanema Eddaga” alguse hiilgav eeposetõlgete rida, mis on täpne sisult ja kujundlik keelelt, kommenteeritud küll napilt, aga seda asjatundlikumalt. 1977.a. järgnes “Nibelungide laul”, mis sai J.Smuuli aastapreemia parima tõlketeose eest. Järgmised tõlked ilmusid olude sunnil küll tosinkond aastat hiljem: “Parzival” 1989.a., “Beowulf” ja “Noorem Edda” 1990.a., antoloogiline valikkogu “Anglosaksi kroonikad ja poeemid” 1992.aastal. Loetletud eeposte tõlkeid pole mõnelgi suurrahval ette näidata. Mehe üle, kellest on maha jäänud selline pärand, võib eesti rahvas uhkust tunda.

Viimased aastakümned elas ja töötas Rein Sepp oma maakodus Ipikis Põhja-Lätis, mitte kaugel Mõisakülast. See koht kujunes meie kultuuriinimeste armastatud külastuskohaks, kus sõpru ja mõttekaaslasi ikka oodati. Rein Sepp kujundas seal kütkestava isikupärase õhkkonna - ainsa tõelise muinaspõhja nurgakese tänapäeval ida pool Läänemerd. 11.novembri 1989.a. korp! Sakala 80.aastapäeva teaduskonverentsi ettekandest jäi temalt kõlama mõte: “Me ei tea, mida või mis neis vaimsetes, looduslikes ning ajaloolistes kujunemistes ning alustustes võis olla teostunud või alguse saanud kas või siingi, neil Läänemere idapoolseil ribadel; võime vaid aimata, et mida kaugemale minevikku, seda ühtsem pidi olema muinaspõhja igapäevane maailm.” Rein Sepa kodu oli muinaspõhja vaimsuse tõepärane rekonstruktsioon.

Auväärse vilistlasena oli Rein Sepp üks korp! Sakala vaimsuse kandjaid, kellele igal jaanipäeval ühiselt külla sõideti. Nüüdsest on tema kodutalu aastaid sõbraliku peremeheta.

On mitmeid noori inimesi, keda Rein Sepp on juhatanud vanaskandinaavia kirjanduse ja muinaspõhja keele rikkuste juurde. Ent palju rohkem on neid, kellele ta on õpetanud iidset tõde inimese ja looduse kooskõlast, millest tänapäeval on mõndagi õppida.

Vil! Rein Sepp saadeti ära Tartust Hugo Treffneri gümnaasiumi saalist. Tema põrm sängitati vastavalt ta soovile Ipikis tema  kodutalu Eglitese aeda. Vil! Rein Sepaga käis hüvasti jätmas kogu konvent ja suur osa vilistlaskogust.

Rein Seppa ei ole enam. Hulk tööd jäi pooleli. Jäänud on õpilased, kes peavad jätkama.