Sirp 3. sept. 1999

 

Piirikivid Suvelõpul avati Ipikul Läti-Eesti piirikivi. Tegu oli skulptor Vilnis Titansi ideega püstitada Läti põhja-, lõuna-, ida- ja läänekaare kaugeimasse punkti üks skulptuur. Kõne alune, “Valged ööd” oli viimane, mis projekti pidulikult lõpetas.  Kase all seisid külaneiud, pärjad peas, käes puulusikad, pajuviled ja õige kummalised rütmipillid – pidavat olema kuiva tatud margareetad –, ning lõõritasid rahvalaule. Eks Ipiku kohanimigi tähenda eesti keeli ööbikut. Peeti palju kõnesid. Kes pilgu uitama lasi, võis märgata, et – nagu maa peal, nõnda ka taevas – samal ajal moodustus Lõuna-Eesti poolt läheneva vihmapilve ja Põhja-Läti päikesepaiste vahel selge piir, eriti mõjusate hüüdlausete ajal lõi mikrofonis tuul äikesena mürisema.  Pärast seda sõideti Eglitise tallu, mida ümbruskond teadis ainult kui Rein Sepa maja – maalilisse, maagilisse vanasse majja, mille hallid seinad on täis maalitud eepostest inspireeritud pilte, voodil lebava kaabupaela vahele on sule asemel pistetud kuivanud sõnajalg, kaetud peegli ees laual lamab viikingikübar ja mitmes keeles ajakirju: Eesti Loodus, Kosmos, National Geographic, Horisont...  See paik võiks ja peaks olema muuseum, Eesti riigi austusavaldus tagantjärelegi ühele oma suurvaimule.  Rein Sepp, kes kuulus küll Läti, kuid mitte Eesti Kirjanike Liitu, elas elulõpuni rahu meelse eestlasena, peaaegu märkamata, kas siin- või sealpool Eesti-Läti piiri. Ei kõigu tanud teda aineline puudus ega ajalikud intriigid. Esmaspäeval suppi keetes kallas ta sellele sisse sortsu äädikat, et nädalalõpuni vastu peaks, põhjarahvaste eeposi tõlkides ümises omaette laulda ja maalis toaseina ülevaid stseene. Maeti ta vastavalt soovile õunapuuaeda, truu koera haua kõrvale. Tema maja korrashoiu eest on hea seisnud peamiselt kohalik rahvas, Jaanika Kressa ja Jaanus Johanson, kes ka Sepa mälestusüritusi korraldanud. Õuna puude all valendavad mahakukkunud viljad, tikripõõsad on rohtu kasvanud, maja lagu neb. Katuse peaks sel sügisel korda saama, rohkemaks ei jätku vallavalitsusel võima lusi.  Läbi Lõuna-Eesti sõites oli soe tunne märgata teeviita “Pent Nurmekunna maja”. Seegi on üks piirikive. Kuidas on lood Paul Saagpaku mälestusega?   On saavutusi, mida ei mõõda stopperiga ega raiu rekordite raamatusse; mis ometi mee nutavad meile oma enese suurust – inimvaimu võimalusi.         Doris Kareva