Kaks
kevadet
Kui mardikad ronisid toona,
lõid vallale varaveed
siis käärivat kevadet jooma
viis minugi rabatee.
Tuul hellitas sammalde sulgi,
kus putukaid mänglemas,
puil pakatas vallatuid tulvi
ja emalind peibutas.
Sääl killustas südamesulu
mu rabelev rahutus,
kõik sosistas mulle uut elu -
või oli see hoiatus ?
Taas mardikad roomavad teele,
mis olnud, see kalmutet ;
ent rõõmuga vallandan keele -
mul eluga kokkulepp !
Miilang, 1940
***
Kord
elus ikkagi end jälle joonde sead
ja elukübemeid taas naerul kaasas kannad
ja üha kerkima nad jäävad - udus
mäed
ja üha sinetama kauged rannad.
Ja ikka sa kaasa jooksma pead
ja ikka kestma jäävad inimeste rännud
nii tõesti nagu muuseas oma vankrit vead,
nii tõesti nagu ununevad valged kännud.
Kord tõesti hülgad enda tihenevaks
maaks
või tõused imeliseks tiivaks tuules
-
kes lehe langemisi osatada saaks,
kes rida rünnata, mis sündinud on luules?
***
Vaiksemalt
kui kivist veski
Vaiksemalt kui kivist veski
muljub mälestusi maa,
sest ta üha kõneldeski
peab end maha vaikima.
Tuuled toovad, tuuled viivad
riismeid eluraamatust -
uned, unenäod ja liivad,
palju tunde, saamatust.
Siiski mingid teed ja sooned
läigatavad õhtu eel,
maasse tumenevad jooned
inimeste varjest veel.
***
Ühest kirjast:
…Siin ma nüüd istun ja aeg on hilisõhtune
ja mõtlen vaikselt etendusele,
et kus nad järjega parasjagu olla võiksid
-
kunagi, kunagi, kes nüüd veel teakski,
lõiguti tähtedeks tähti,
nõiuti luulesse kajavaks reakski,
metsades haldjaid veel nähti –
midas ajastud, maailm – kord ootel, kord läinud
ja miski neist endast neist ette on käinud;
- vaid inimlaps joont mööda : aastad
, taas aastad,
kes õutleks, mis elu on , Kuugi kord maastad,
ja see ta on , see ta on , miski kui vilguks,
elad lõpmatust endas ja peatud vaid pilguks
Egliteesil, 27. juunil 1994
***
Maid,
soid ja saari, jahtund järvi
All igaviku kokku loed
ja näed, et peaaegu inimvärvi
on Undril elu eluskoed
21.septembril 1994
***
...kas
elu on vaid mõneks puhuks,
universumeid kas üks või kaks,
kuid elatakse igaks juhuks
end põgususest kestvamaks
12. juulil 1994
***
Komberdame
kõige najal
mida tehtud eluajal
jõudes maa peal ajapikku
igavikust igavikku
jälle udu suur ja särav
jälle täht ja jälle värav
Looming 1998,1
***
Kiretult,
hingetult jääs ja lumes
lebaks kui mõte: me olime kord
Pingsate õhtute sinaks tules
laheneb iidne akord.
Sai tuntud ja elatud raskesse sõnna
kihke kui helbeid ja koredat verd,
valatud kellade pronksi ja kõlla
korduma õitsevat merd.
Ja radu sai lauluga tallatud tuulde,
sai rautatud hobuseks sälg,
häid soove sai naerdud ja surutud huulde
ja jäljesse surutud jälg.
Nii metsad ja heinamaad, lapsesuu maias,
unenäost võlutud särasilm,
õhtuses sosinas, suhkruga saias
näis tohutu iga maailm.
Kord aimad, et range on tähtede saatus,
et pühad on hauad ja peatused teel,
et tähtedest rangem on kodumatus,
kaks südant haudadest pühamad veel.
Memento 1991, 4
***
23.06.1955
Naisele sünnipäevaks
Saab kuldseks mahlaks kauge viinamari
sellel valmimise saatuslikul ööl,
mil palved helmetena liibuvad su vööl
Vorkutas
ja mõte katab sind kui pehme vari.
Nüüd Su unenäod on minu varjusängis,
vist sosistavad valged õied õunapuus,
kuu kiirgab, see on sõnadeta laul mu suus
:
et oli ammu, ammu sinu sünnimärgis.
Suure suve panen lauale Su vaasi,
veel kord suureks tantsuks tõsta õhku
king
ja kuula, kuis su vers kohiseb mu hing
kui lendan homseks valguseks su aknaklaasi.
Looming 1998,1
***
Veel
enne kui linnud ja päikesed
laulma ja põlema loodi,
veel enne kui tähtedelt väikesed
ämblikud maa peale toodi,
enne veel, enne veel
kui jõel süttis surnulaevu,
veel tuhandeid kevadeid enne
jõid järvede rõõmu
ja raevu.
Nüüd oled mu ümber ja minu sees,
tuikad kui rabasaare
kivises südames.
Tasa, tasa lõritab üleval;
me uinume vikerkaare
ja lageda taeva all.
Looming 1998, 1
***
Eile
olin töölt vaba ja seadsin pisut taas riimi oma tundeid.
Ja leidsin, et ei ole midagi ilusamat elus ja
ilmas, kui oma
naisele luuletada, mistahes
ajast, mil neid jälle koos
pea pea kõrval lugeda ja korrata võiksime…
(Naisele saadetud kirjast)
Nüüd taas käärib mälestuseks
muld
kui kauge roosi lõpetatud mõte
;
neil öödel iga rohukõrre lehekuld
on nagu igatsuste vaikne kokkuvõte.
Neil öil mu süda tuksub Sinu häält
nii riimideks mu valmivasse vere –
see on kui laul, mis lehvib mere päält,
on mere unistus ja kuulub merre.
Ja eemal tiirleb üksik vana kull,
ta tundub vanemana ajast endast,
sest tema teab – neil öil sa oled tulekul,
et lõhnas lill, lind sinu naeratuseks
lendas.
Looming 1998,1
***
Teispool
laant ja teispool raba
lõpeb ehk me tee.
Mälestama puud jääb kaba,
elu käik os see.
Sealpool laant ja sealpool raba
algab puhas maa,
seina külge pandud taba
haljaks kõlkuma.
Oleks siis veel kätt ja tahet,
oleks sii veel pea,
peaks seal käigus pilguks vahet,
parmat ei tea.
Memento 1991, 1
***
Ja
mida teha : kõikjal tähed,
end lehvitavad : head, head teed,
ja taas sa tõused, taas sa lähed
kui mööda ammust suurt alleed,
ei ole algust, ei ka lõppu
ja elu on hetk kohmetust
ja ruum ei kordu, ruum ei võppu,
kui tarvidust seks pole just,
taas väreled ja riskid sammu,
sest ruumist lõpmatum on taust,
mis olnudki, kõik oli ammu,
ka inimene ning ta kaust.
Memento 1991, 4
***
Meist
paremad on puud, sest et veel riimumata.
Jääb väheks kohinast, et end ka
ööseks katta.
Seas samba segamini vesi, õhk ja laga.
Kui tahaks tõusta veel, et öelda
jumalaga.
Öö kasvab, paisub maa, lind lendas igavikku.
Peopeast päevasoe kaob ajapikku.
Kaob olnu käest, veel olev kadunukse.
Hääl hääletumalt avab häälsse
ukse.
Veel kujub sööstu endas puus ja jalg.
Öö kraaviservalt kipub tulle niiske
halg.
Veab pimedusest lähemale end noor metsaäär.
End pikemaks ja ilusamaks kisub tuleäär,
mis sest, et maha vajunud on taevakumm,
mis sest, et trummistki öö hing on
sõnatum.
Ükskõiksused on loobunud oma rangeist
tavust,
Öö kohtub ööga kesk elu endastmõistetavust.
Sirp 1991, 3. mai
Postimees : Kultuur 1998, 27. veebr.
***
Nooruses
jõulises tujusid tõusis
ja landes kui käsigi klassitoas,
põksuma summast jäi
põnetav põu siis
nagu eneseleidmatus võrsuvas
oas,
siis pindmisi kargles ja hargnes
ja vajus
elust värskeim, mis olnud
veel tunnina koos,
ja kadus kui õietolm vihmasajus
kui miski, mis oli, ent pole veel
roos.
Nüüd küsid, kas iiales
teostada haare
või kõnnak end suudab,
kas kõliseb õhk,
kas joonistab kajaks lõpliku
kaare,
kas maamuld on sama, mis tõmme
ja rõhk.
Head noorust kui pisut veel kanda
saaks endas
ja kehast nii kiirelt ei lehku
lööks pea !
Harakas õhtuks veel koju
lendas.
Kuid homme, ent homme ? Ei tea
veel, ei tea.
Sirp 1991, 3. mai
***
Et
elu seoks väsinud närve
ja tukslevaid, ärkavaid värve
selgeli õhtuil varjundaks
Kuu,
ülal sahiseks, ruttaks klu-kruu
ja kestaksid tulekud, minek
ja lend
ses ilmas, mis tundma peab iseend,
olgu päikeses, sombus või
sajus,
ööpimedas, kiirgavas
rajus,
et viirleksid meiski kõik
kutsuvad teed,
vetesilmapilk, vood, vastalanud
veed
ja eilsete eilsest veel kumavad
leed.
Tee kõrval hommikul, õhtuses
vilus
on elugi armasn ka ikkagi ilus.
Sirp 1991, 3. mai
***
Igast kergest ja karglevast pilliloost
pean sündsamaks mõtlikku
sokku,
sest ta õhtuti võtab
end karvapealt koost
ja kui tarvis, taas paneb
end kokku,
ja ma arvan, et vete peal
ainult ehk lest
oma värve eal segi ei
aja,
kuid ma tean ka, et samblad
on päikesest
veel suuremad valetajad,
ja pole vist järve või
jõge või merd,
mis hindaks ehk maalituid
paiku,
ja et pilvedest siiski kord
immitseb verd
nagu kulda või vähemalt
vaiku.
Mida kõike ma annaksin
allika eest,
mis nirutab omaette!
Aga see, kes on tehtud kord
vaikivast veest,
läheb puhkama vaiksesse
vette.
Postimees : Kultuur 1998, 27. veebr.
***
Taas paned tasku aland hommikut
mõnevõrra,
taas jalus tee, taas sõrmis
jooks ja rutt
mõnevõrra,
taas tuul on kuskil äratanud
vee
ja häälestanud mõrra,
ja eilne kunagi ei ole see,
kuid korda üha üht,
et olete
mõnevõrra,
ja kahest otsast kasvab üksik
aisapuu
ja õudselt korralik
on hommikuti loojuv kuu.
Postimees : Kultuur 1998, 27. veebr.
***
Drei
Gedichte
stumm im barmherzigen winter
eine uralte scheune schlief
tiefer im walde dahinter
moosdurstig ein bremsenmotiv
verspätet wie immer in sagen
verpfiff sich ein schnäbliger wind
schnee fiel und ein eifriger wagen
fuhr auf wie verwundert und blind
wir sind ob beim einen beim andern
ob wimpern ob brauen, doch wahr
und manchmal im ewigen wandern
ein treibendes stiefelpaar
***
leicht in träumen eine mühle
zog auf wanderschaft
mit sich nahm sie sieben stühle
falls verlust an kraft
entwarf wie zögernd bei dem gehen
ihren lebenslauf
winde steigen winde wehen
immer sanft bergauf
bleib nur ständig wandermühle
sei der pfad auch schwer
bei alten dingen schau und fühle
stets die wiederkehr
aus schatten klüften aus der kühle
denk dir ein zuhaus
eile freudig teure mühle
aller nacht voraus
***
es war mal `ne frau ihrem aussehen nach
unter derselben sonne da war sie und ach
sass hoch auf dem turmdach beinahe ein bogen
und das wäre nichts doch sie war gelogen
denn auf grund aller mitmenschen augenschein
der turm war zu hoch, sie konnte nicht sein
es wurde damals viel von gesprochen
und fische nur schwammen und eidechsen krochen
um zu forschen wurde auch manches getan
und die vögel die reigten und sogar ein
hahn
wie nebenbei hahnlangsam näherte sich
und hielt inne, bis er sich selber glich
und dann sank die sonne und die stadt die ward
stille
doch die frau auf dem dachte verwendete brille
Tree
Poems
it is terrible thinking
until all the thinking in done
all round all worlds but a linking
some shrinking, an overrun
and men speak perhaps and speak whether
and others say even create
all grows and does a bit blether
dust starholes as well as their fate
I do not know what's sigh's own meaning
and do not know what should e life
a come-on a shoulder a learning
or the cosmical word in it: wife
alas! it goes deeper and deeper
far beyond all those terrible skies
where the only and lonely sleeper
thinks an and then as if sighs
***
a la Christian Morgenstern
might and should and would and cold
bought somewhere a charming wood
but though the wood was as their own
they saw there things to them unknown
and had to search the roots and ties
queer flashes in their startled eyes
and in the gaps they just explored
they found some lions still unroared
stout heads unread and drinks unpoured
and thus they laid for what wrong
the blame upon a gravebound song
then of the wood they made a tree
and put thereon a pedigree
***
and so it is: sincere greeting
and be it close or near or far
time but running darkness fleeting
and far away still lies my star
but never mind, as for tomorrow
and as for me I also take my sorrow
and my parasole and bag and glass
for we must forth, yet flee the sun
don't laugh, old straw, it's not for fun
it's for your sake it's almost only
for all in swarms and those who lonely
yet heavy light still, heavy run
until gravities but seize and seize
and curve down vast eternities
whereever was it morn or prime
whoever said it horn or chime
or was it rhyme and sound and tune
ten thousand years and once too soon