Sepa nimi esineb Eestis tihti. Üks suur Seppade suguvõsa pärineb Läti rajalt Saarde ki-helkonnast. Need on varemgi kultuurilukku sattunud: Johann Sepp (1867—1937) on koos vend Tõnis Sepaga pikemat aega elanud Ameerikas ning sealsest elust jutustanud ajalehtedes ning raamatutes “Dollarite maalt” ja “Kuld! Kuld!”, nende sugulane professor Hendrik Sepp (1888 - 1943) on uurinud Eesti asustuslugu, kuid ta käsikirjad hävisid sõjatules 1941. a.
Sellesse teadmishimulisse ja töökasse suguvõssa kuulus ka tõlkija Rein Sepp, kes sündis 23. aprillil 1921 Tartus advokaadi pojana. Ta lapsepõlv möödus Mõisakülast lõunas asuvas Lätimaa talus Ipikis, kus ta erakuna veetis ka oma viimased eluaastad. Hariduse sai ta Tartus H. Treffneri Gümnaasiumis ning Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas, mis jäi küll lõpetamata. Sest 1921. aastakäigu noormehi tahtis sõjajumal enda teenistusse.
Ka Rein Sepp mobiliseeriti 1943. a. Saksa sõjaväkke. Kui Saksamaa kapituleerus, tuli noorel kirjandussõbral hakata metsavennaks. Rein Sepp leidis kaaslaseks Soomes sõdinud muusikamehe Ottniell Jürissaare ning nad püüdsid tähelepanu äratamata ühes Läänemaa rabaäärses talus elutseda. Seal hakkas Sepp romaani kirjutama, Jürissaar laule looma. Kuid kogu leidlikkusele vaatamata sattusid mõlemad ikkagi vangistusse. 1949. a. viidi Sepp Tallinna vanglasse, sealt Leningradi ring edasi juba Vorkuta vangilaagrisse.
Alles 1957. a. võis Sepp Eestisse tagasi tulla. Ta püüdis end elatada vabakirjanikuna. Demokraatlik ajakiri Loomingu Raamatukogu avaldas tema esimese raamatu, ulme-jutustuse “Viimne üksiklane” (1960), unistusi harmoonilisest tulevikuühiskonnast väljendab ka tema eetris kõlanud ja trükis avaldatud kuulde-mäng “Gaia peab startima” (1962, trükitud 1969).
Peamiselt tegeles R. Sepp siiski tõlkimisega. R. Sepa töö tõttu ei ole eesti lugeja hollandi kirjanduse riiul tühi, ta vahendatult on ilmunud Th. de Vriesi ‘Friisi postitõld’ (1959), H. van. Eyki “Gabriel” (1960, koos V. Kruuspe-rega), A. van. Schendali "Fregatt “Johanna Maria”" (1967) ja Multatulile kuulsuse toonud “Max Havelaar” (1957). Saksa ja inglise keelest on R. Sepp tõlkinud esmajoones luulet, aga ka muud.
Täiesti asendamatu on R. Sepp olnud germaani eeposte tõlkimisel. Tema tõlgete ilmumiseni jäi igatahes filoloogiatudengite eruditsioon märksa lünklikumaks, tema töö tulemusel on võimalik eesti keeles tutvuda “Vanema Edda’ (1970) ja “Noorema Eddaga” (1991), “Nibelungide laulu’” (1977), Wolfram von Eschen-bachi “‘Parzivali” (1989) ja “Beowultiga” (1990).
Nüüd on lõunanaabrite juurest jõudnud kohale
kurb sõnum, et Rein Sepp on 25.jaanuaril surnud. Matused on 4. veebruaril
Tartus.