Ilves luules

Luules kipub ilves olema kõige halva sümbol, ainult korra on öeldud "tütred kui ilvesed" ja tuntakse tütarde üle uhkust. Neutraalne võrdlus ilvesega esineb Marie Underil: "Ma saagist himurdun kui emailves: / mis silma hoiab silm veel unepilves?".

Kulunud riimipaarist "ilves" – "pilves" ei pääse luuletajatest vist keegi, isegi mitte Ilmar Laaban, kes kirjutas ilvesest geniaalse üherealise luuletuse: "Ilm läheb pimedaks, kui ilves palub, et pilv teda imetaks".

Aga kui juba "ilves – pilves", siis tuleb riimi kaudu tekkivat seost hästi vaimukalt ümber mängida, nagu olen teinud ulakates salmides oma muidu proosaraamatus "Seitsme puu ja mätta taga" (selle ja mu teiste ilvesraamatute kohta lugege SIIT).

Aitäh Aivo Lõhmusele, kes kirjutas oma esimese raamatu esimese luuletuse esimeses lauses: "Kui ma sündisin, tassis mu laande / vana katkutud karvaga ilves". (Ilves ristis lapse ära ja tõi tagasi.)

Oma lõbusas õpperaamatus „SALMITARK” (2006) kirjutas Lehte Hainsalu i-tähe kõrvale nii: „Öö on must ja pilves. / Ilmub ilus ilves, / ilmalaane asukas / oma kaunis kasukas. / Kahjuks tema karva/ inimlaps näeb harva”. Aitäh talle kõigi ilveste poolt.

Väga luulelise ja mõnusalt sürrimaigulise lõigu ilvesest paigutas Andrus Kivirähk oma "Rehepapi" "9. november"-peatüki lõppu:
"Kaarli silmad olid joodud viinast jõllis ja kes teab, mis ta teinud oleks ja kui palju Jaani verd valanud, kui mitte korraga poleks üle tee läinud ilves – kellasid paksult täis riputatud ja sada jalga all! Kange kõlinaga läks ja kadus vanade heinaküünide varju.
"No see oli küll tont," ütles Kaarel rabatult ja vajus vankrisse pikali. "Juhi koju, Jaan!"
Ilvese tilinat kostis metsast hommikuni ja heinaküünides, mille taga lummutis kooserdas, lauldi koledas põrgurahva keeles."

Aitäh samuti Aapo Ilvesele tema ilveseluuletuse eest. - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - Valeria Ränik (kodulehekülg)

P.S.: 1987. aastal kirjutasin luuletuse, kus oli lause: "Kodumaa iidne kontuur nagu hiidilvese pea". Hiljem tuli korduvalt vastata küsimusele, miks on mulle alati tundunud, et Eesti kujutis kaardil meenutab ilvesepead. Ilmselt oli selline kujutlus mulle kaasa antud ja nüüdseks tunnen paljusid, kellele on tundunud samamoodi.

Edasi luulet ilvestest –


umbes nii palju, kui mul seda on. "Umbes" sellepärast, et see siin on juba aastaid tsiteeritud "klassika", mõned uuemad-paremad pidin aga uue luulekogu jaoks alles hoidma, ja see luulekogu on siin:

***

Nõel heinakuhjas
või ilves metsas – ruuge
või sinakas vilk
Metsatukk – maa juuksetukk
ilves – kirbuke selles

***

METSADE IME

Ta avas silmad
Mets muutus kõrgemaks ja
valgemaks soojaks
Tõusebki kännu tagant
kollane päike – ilves

Ööd on sind hoidnud
Õnnistan sinu päevi
Tänan sind ilves
Minul on au sind näha
Paitan su jälgi lumes

Eemaldud pikalt
talvepäevade päike
Su kuldseis silmis
laante ääretu rahu
universumi valgus

***

Oma maa ja oma maja
nagu igal inimesel.
Oma kaitsvat puuri vajab
inimahv ja inim-eesel.

Oma maja – oma jama,
oma tuba – oma tabu.
Majauss ja koduilves,
õnneonn kesk soid ja rabu...

***

HINGEPUU JA HINGELOOM

Üks on saarel kesk Läänemerd –
üksik tuultest viimata puu.
Teine saarel kesk laanemerd –
metsa varjatuim loom, kes muu.

Vaikus kõrvus kohiseb –
laanemere vaikus.
Looma pilgus sädeleb
kollast merevaiku.

***

SASSI JUURDE SEENELE

Seenemetsa saadame
oma "paha riigi".
Kuuse alla rajame
oma püha riigi.
Aga enne sõidame
Saaremaale, Triiki,
sest et kärbseseenele
tuleb minna niigi.
Sealt siis pärast õppusi
Hiiumaale, et sa
jookseksid koos minuga
ilvesena metsa.

***

LIBALINNU JÕULUD

Valge vares varavalges,
tõusen hangest, kuhu langes
kogu läinud aasta raskus,
hülgan oru, kuhu laskus
ebarõõm, ka ebamure.
Libas ärkan – ebasuren –
ees uus elu, ilus joon –
silmapiiri illusioon.
Inimelu – libauni?
Linnu kehas hommikuni –
vares vaga linnuke...

Ilves, ilus loomake,
murrab minu üks ja kaks,
söönuks saab ning valgemaks.
Elus ei või jääda hätta –
mul on neli karvast käppa,
neli kollast kihva suus.
Tere jälle, elu uus!
Elus loodus, ilus loodus –
kerge terve elumoodus.

***

Hullavad hundid ja ilusad ilvesed,
mida saan teile anda?
Ilma peal olen ja endalgi pole ja
tarkust patta ei panda.

Sooviksin elada teie keskel
rõõmsa rebase moega,
sulame ühte metslaste pereks
karva ja vere ja koega!

Kõigepealt visata peast see risu:
mõõte- ja mõttemallid...
Te ilmailu, te elav täius,
sööge mind ära, kallid.

***

Ilvese naeratus meenutab päikest –
valgustab metsa ja soojendab ilma.
Inimsoost eemale – õrnust nii vähe tal.
Hellad ja heledad, lahedalt lähedal –
päikesekollased ilvesesilmad.

Korda taas loon oma mõtete taigas,
nentides suhete sunnismaisust.
Puhkan kord mõnusalt suurkiskja kaisus
kusagil puhtas ja metsikus paigas.

Kaaslaseks kaslane – ilves või irbis...
Undki ei näe me te jumalast – kaukast.
Joome kas ojast või joast või laukast...
Sellest te juba ei kirjuta "Sirbis"!

***

ILVES-TEST

Oli mul üks "puumaamees",
kes ei olnud puuma-mees.
Oli siis üks soome mees,
kes ei olnud soode mees.

Jahtis mind üks kolmas mees,
loomult ilmselt jahimees –
inglikeelne, ingliskeelne...
Olnuks veidi ilvesmeelne!
Olnuks ligilähedalt
loomaliigi lähedal...

Leiduks ilves-inimene,
kas või pisut ilvesene!
Oled sina ilves, ega?
Sõbraks saan vaid ilvesega.
Palju tead sa ilvestest,
seda näitab ilves-test.

Ilvesed on inimlikud,
meist – vaid mõned ilveslikud.
Muide, näib, et ilves Ene
on sust rohkem inimene.

***

INVESTEERI ILVESTESSE!

Siin on meie "ILVES-eri":
ilvestesse investeeri!

Ära kahtle: misse, kesse –
investeeri ilvestesse!

Ära küsi: kesse, kusse –
ilveslooma kasvatusse!

Ära mõtle – ilvesteeri!
Külva metsa, mitte teri.

Nisu toob Euroopa Liit,
metsad kaovad ära siit.


Lähemalt tutvuge SIIN

***

Toida ilvest palju tahad –
metsa poole vaatab ilves.
Olen ikka "metsapoole",
inimpõlgus näoilmes.

Ajast kinni, metsa poole –
metsa peegeldus on silmis...
Ajast väljas, metsa poolel –
ubailves, ebailves.

Ajast mööda – metsa pole?
Metsast und näeb puuriilves.
Aitab ajast – aega pole,
muutun hüüuks tuuleiilis...

*

(Lasteluulet ka:)

***

ILVES VAATAB PILVI

Ilves vaatab pilvi
ava-, kinnisilmi,
püüab pilvist pilti,
pojast vaatab filmi.

Võeti ära noorim,
ilves-ema aare,
rõõmustamaks lapsi
teisest ilmakaarest,

viidi väike poju
võõrastele kaeda,
teise taeva alla,
teise loomaaeda.

***

MÄNGUSALMID

Liisu luges liisusalmi:

"Oleksin ma õige tillu,
teeksin peegli klaasikillust,
kassi seljas ratsutaksin,
hiiri seljast patsutaksin...

Ja kui jälle suureks saaksin,
kõigest sellest kirjutaksin."

Miisu mõtles miisusalmi:

"Oleksin ma suur kui ilves,
küüs kui teras, kihv kui kirves,
hoidke eest siis, koerad kurjad!
Hakkab hale koeraturjast...

Ja kui jälle kiisuks saaksin,
poegadele jutustaksin..."

Siis neil läksid salmid sassi.
Kumbki mängis hiirt ja kassi,
kulli, kulli sulispoju...
Kuni ema tuli koju.

***

METSAKIISU

Nägin kiisut metsa serval.
Ei see olnud üldse serval,
pantrik ega otselot,
ega Tiiger-unekott.
Polnud kiisu metsa serval
Oggy, Garfield ega Nermal.
Kes siis metsa serval käis?
Ära arvasid? Eks näis.

***

KUULE, ILVES!

Ütle, ilves, ilus ilves,
mis sa leidsid selles hirves?
Sööksid parem krõbinaid,
kassitoitu sööksid vaid!
Küllap siis sa, metsakiisu,
unustaksid metsakitse,
jänkud mingu metsateed...

Tead, mis meie kiisu teeb?

Kalast hakkab kiisul paha,
vorsti nähagi ei taha,
vaatab piima, nägu plass –
kuivatoitu jahib kass!
Hiiri vilksab sealt ja siit,
laiskus kassi hauda viib.

Kulla ilves, kuula, ilves!
Virkust näen su näoilmes.
Ära tehistoitu söö –
lähed laisaks üleöö.
Meil on hiirtel õnnemaa –
tule meile elama!

Tule meile korraks vaid,
tahan teha sulle pai!

***

Vara üles, hilja voodi –
nõnda ilves majja toodi.
Ja kui ilves oli toodud,
sobis voodi nagu loodud.
Sestap seal ta lebas vaid,
maiuspalu suhu sai.

***

KARU TULEB KAERA

Karu tuleb kaera?
Karu tuleb karja?
Tulgu aga tulgu,
pakun karusmarja.

Metsik kult on põllul?
Seegi pole viga.
Vaikseid lahkeid sõnu
mõistab iga siga.

Kiidan hundikutsikat,
ja kui tuleb ilves,
ütlen: oled ilus,
põhjamaade irbis.

***

Ilves metsas luusis.
LÄTI KEELES – lūsis!

Naeratas kui Sfinks.
INGLISKEELES – lynx!

Ole tasa, kõss!
VENE KEELES – rõss!

Tee nüüd aga hüpe!
NORRA KEELES – gaupe!

Otsi, kus on puujuur!
ROOTSI KEELES – lodjur!

Seal su keldriuks!
SAKSA KEELES – Luchs!

Peidus kitsekints!
PRANTSUSKEELES – lince? *

Murra-murra-nämm!
Igas keeles nämm.

(* muidugi mitte! Otsi internetist mõni sõnaraamat ja saad teada.)

*

Lõpuks head Leedu lasteluuleklassikat neile, kes seda siin nautida oskab:

A. Matutis ("Margaspalvė genio kalvė", Vaga, 1980)

Lūšiukas

Lūšiuku šile gimiau,
O ne kačiuku miau-miau...

Dryksiu šuoliais tarp šakų,
Bet... nepuolu aš vaikų

Norite – kate vadinkit,
Tik ant uodegos neminkit!

Ir paglostyt nevalia:
Tvosiu – tekšt! Letenėle.